Ingvar Villido. Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus

 

Ma ei saa selle raamatu sisu siin lahti kirjutada, sest see oleks vale. Seda peab ise lugema, läbi teise inimese vaatevinkli läheb palju kaduma ja sellest oleks kahju. Saan ainult sellest rääkida, mida see raamat minuga tegi: muutusin palju rahulikumaks ja leplikumaks, lõpetasin (vähemalt mingi osa ajast) võitlemise sellega, mida ma nagunii muuta ei saa ja mõistsin, et maailmas on tõepoolest vähe asju, mis on väärt seda, et oma energiat neile kulutada. 
Lugedes oli selline tunne, et see ongi baas. Kõige alus, põhi selle parimas tähenduses. Ja et need teised raamatud, mille abil olen üritanud iseendasse kaevuda, on küll head, aga käsitlevad vaid mingit kitsast pindmist aspekti inimeses toimuvast. 
Lugesin seda raamatut kaua. Selle raamatuga lihtsalt ei ole nii, et loen läbi ja võtan teadmiseks. See tuleb endast läbi lasta, muidu pole asjast mingit kasu. Ja nii ma siis lugesingi kaks kuud. Seejuures olen kindel, et pean selle raamatu nüüd endale koju soetama, sest ühest korrast lugemisest ei ole küll. Seda tuleb veel ja veel pusida. No tegelikult ju ei pea, aga mulle meeldib elada sellises seisundis, kus suudad tühistest asjadest üle olla ja iseendaks jääda. Just nimelt iseendaks jäämine ongi kõige raskem, sest kogu aeg jookseb midagi ellu sisse, mis tahab, et vastaksid mingitele ootustele. Aga miks ma pean?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja