Meelis Lao memuaarid. Vabadusvõitleja, spioon või mafiooso?

 

Ei saanudki kohe pärast selle raamatu lõpetamist kirjutama hakata, sest järgmine lugemine neelas mu alla. Püüan seda siis tagantjärele teha, ehk annab kontrast kahe raamatu vahel asjale pisut teise vaate. 

Inimeste lugusid lugeda on alati huvitav. See paneb mõtlema, et elame küll samas füüsilises maailmas ja oleme justkui samad inimesed, aga ometi näeme asju nii erinevalt, et vahel on tunne, justkui erinevate inimeste maailmade vahel puudub kokkupuutepunkt. Kõik sõltub tõlgendamisest ja paraku toimub viimane ainult eelnevate kogemuste baasil. Seega - selleks, näha asju uue nurga alt, tuleb saada uusi kogemusi. Muidu näed asju ikka samamoodi edasi. Selles mõttes ongi raamatud mõnusad, et nende kaudu on maailma võimalik näha väga erinevate nurkade alt. 

Eelmise sajandi üheksakümnendad olid minu jaoks väga rahulikud. Elasin siis Rõuge kiriku taga vaikset igapäevaelu, kasvatasin lapsi ja nohisesin niisama. Elu oli küll pisut vaesevõitu, aga kõik oli olemas ja kõige olulisem oli rahu. Nüüd tuleb välja, et mujal käis kõva märul. Üks info oli see, mis meieni meedia vahendusel jõudis, aga kõik, mis toimus varjatult, on jäänud minu jaoks peitu. Lao annab neile asjadele hoopis teise värvi. Tuleb välja, et elu ei olnud kaugeltki mitte turvaline ja tegijad pidi iga hetk oma elu eest võitlema. Kõik oli justkui segamini: riiklikud institutsioonid ja kuritegelikud jõugud. Jah, Lao ise ennast kuritegelikuks ei pea, aga see on väärtushinnangute küsimus. Jääbki arusaamatuks, kas mõne mehe auto pagasiruumis metsa vedamine on kuritegelik või mitte. Lao arvates mitte, aga mõne arvates ilmselt on. Ja teisest küljest jällegi - kas niisugused meetodid olid noore riigi kaitsmiseks hädavajalikud? Võib-olla olidki. Võib-olla olen ma lihtsalt sinisilmne kui arvan, et asju saab alati rahumeelselt lahendada. Ja et kõik inimesed on ilusad ja head... Küllap on praegugi hulk inimesi, kelle arvates kehtivad maailmas hoopis teised, karmimad reeglid. Ja selle taustal tasub küsida, mis on tegelikult tänase poliitika taga. Küllap on ka siin väga palju varjatut ning asjade tõelistest põhjustest meile teada ei antagi. Ehk on lihtsam panna pea liiva alla ja elada oma tasast elu edasi.

Lugu ise on kirjutatud väga lihtsas keeles. Kohati on tunne, nagu istuksid autoriga kõrtsilaua taga, õlleklaasid ees, ja ta lihtsalt jutustab. Niisugune keeleliselt pisut karvane stiil käib sisuga kokku, sest kogu lugu on ikka väga karvane. Karmi karvaga. Jääb üle küsida, kuidas saab olla nii, et ühest üksikema kasvatatud vaesest poisist saab nii karm tegija, keda kogu riik (ja mitte ainult üks riik) kardab ja kelle jaoks kõik on võimalik. Miks ühest saab ja teisest ei saa? 

Üleüldse on nende elusaatustega väga segane lugu. Meile antakse ette võimalused. Mõnda me märkame, mõnda mitte. Mõne kasutame ära ja mõne lükkame kõrvale. Aga üks asi viib teiseni ja nii olemegi sündmuste jadas, mida tagasi võtta ei saa. Ikka tuleb edasi minna. 

Selle raamatu ilmumisega kaasnes meedias korralik kära. Ja kuulda oli, et jutustuse põhjal vändatakse ka film. Ilmselt tuleb sellest korralik märul. Jääme siis ootama...