Ian McEvan. Õppetunnid

 

See on ilus raamat. Ilus nii väljast kui seest. Ja paks. Andis ikka päris kaua võtta. Aga see oli puhas nauding. See ei olnud niisugune lugemine, mida saaks palju ja korraga teha, ikka väikeste ampsude kaupa, mõnuga ja rahulikult. Nagu restoranis. Gurmee. 
On Teise maailmasõja järgne aeg. Väike Roland Baines pannakse Inglismaal internaatkooli ja sellest peale peab ta oma eluga ise hakkama saama. Vanemad lähevad tagasi Liibüasse, kus ta isa ohvitserina teenib. Roland on musikaalne, tal kujunevad oma klaveriõpetajaga imelikud suhted, millest on raske välja rabeleda. Abitu poisike ja ablas täiskasvanud  naine. Väga ebavõrdne suhe. 
Romaan on üles ehitatud paralleelselt mitmes ajajärgus, justkui tagasivaadetena. Rolandi naine Alissa kaob ja Roland jääb üksi kasvatama oma pisikest poega. Politsei kahtlustab, et Roland ise tappis oma naise ära, nii satub ta lisaks kõigele veel uurimise alla. Aga laps tahab hoolt ja ellu peab ka kuidagi jääma. Hiljem selgub muidugi, et Alissa tegi ise valiku: ta otsustas kirjanikukarjääri kasuks ja selle nimel loobus oma perekonnast. Kogu raamat ongi ühe mehe elulugu. Seejuures ei ole siin mitte mingeid suuri seiklusi ega silmapaistvaid saavutusi, lihtsalt üks vaikne elu, päevast päeva. Väikesed rõõmud ja mitte nii väikesed kannatused. Ja taustal maailmas toimuvad poliitilised sündmused: kuuekümnendate tuumasõjaoht, raudne eesriie, Tšernobõli katastroof, koroonapandeemia. Kõik mängib siin rolli, aga kõige toimuva taustal peavad pisikesed inimesed ikka elama oma pisikest elu. 
Raamatu lõpuosa paneb mõtlema. Kõrvuti on Alissa ja Roland. Üks valis eduka kirjanikukarjääri ja üksinduse, teine tavalise väikese inimese elu, aga tema ümber on hulk lähedasi inimesi. Kumma elu on rohkem väärt? Kui palju inimene üldse saab oma elukõiku suunata, ja kas lihtsam ei oleks elada silmapaistmatult ning lähisuhetes saavutatut märksa rohkem hinnata kui edukat karjääri? Kas pisikesed valikud (Alissa lahkumine) määravad kogu ülejäänud elu? Ja kas neid valikuid tehes me tegelikult mõtleme tagajärgedele? Õppetunnid...
Sellel aastal ma ilmselt siia rohkem ei kirjuta. Kohtume 2026. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave