Jane Paberit #ükskilihaseiliigu

 

Olen seni arvanud, et elulooraamatuid ma ei loe ja kõmuraamatuid samuti mitte. Nüüd olen kahel korral vääratanud ja saan aru, kui rumal olin, et ennast niimoodi piirasin. See raamat siin on kindlasti üks paremaid asju, mida elu jooksul lugenud olen. See neelas mu kohe üleni alla ja välja ma sellest enne ei saanudki kui lõpp käes. Jah, lõpp. Aga kelle lõpp? Või mille lõpp? Lõpp tühja tuule tagaajamisele. Lõpp asjadekultusele. Lõpp ilus olemise püüdlustele. Alles jääb ainult puhas rõõm ja elujanu. Just see ongi Jane Paberiti sõnum.

See on ränk lugemine ja ausalt öeldes võtsin selle ette ainult sellepärast, et ei suutnud leppida ühe olulise inimese hiljutise vabasurmaga. Tahtsin teada, mismoodi sellega on. Kuidas jõuab inimene sellise valikuni? Kuidas lähedased seda aktsepteerida suudavad? Ja kas abistatud enesetapp on eetiline? Kas enesetapp üldse on eetiline? Vastust ei ole.

Üleüldse tundub mulle, et mida vanemaks saan, seda arusaamatum mulle elu tundub.  Kusagil kolmekümnendates eluaastates näis, et tean kõike ja olen hiiglama tark. Praegu näib, et ma ei tea mitte midagi. Järjest segasemaks läheb. Aga võib-olla see ongi tarkus - teada, et tegelikult sa ei tea. Ja lihtsalt vaadelda, vaadelda, vaadelda ning asjade üle järele mõelda. Ilma hinnangut andmata. Sest hinnang on nii või teisiti subjektiivne. Las asjad lihtsalt olla nii, nagu need on.

Leppimine on see, mis on kõige raskem ja see raamat on täis leppimist. Mõnikord lihtsalt ei jää muud üle. Muuta ju ei saa. 

Jane sõnum on silmiavav. Korraga hakkasin märkama seda, kui keeruline on puuetega inimeste elu. Kõige tavalisemad igapäevatoimingud, nagu hoonetesse sisenemine ja vetsuskäimine, valmistavad peavalu. Ja meie tervete inimestena vingume mingite tühiste asjade pärast, mis meie elukvaliteeti ei mõjuta. Kõnnime rahulikult sisse igast uksest, magame igas voodis ja pissime nagu kuningad. Aga igaüks ei saa ja see on ebaõiglane. Selle taustal tundub tõesti, et väga rumal on vinguda, kas restoranis pakutav liharoog on tehtud sise- või välisfileest. Või et juuksur lõikas mu soengu pisut liiga lühikeseks. 

Jane ütleb: inimesed on unustanud, et kõik sünnivad surmaotsusega. Mitte keegi ei pääse sellest. Jah, see on hirmutav, aga just selle mõistmisel tulebki tõeline leppimine. Ei ole ju teist teed. Ja samas annab see elule täiesti teise väärtuse. Tänast rohkem ei tule. Homme on uus täna, aga seda praegu veel ei ole. Midagi rohkem ei olegi. 

Jane blogi on väga-väga elurõõmus. See on täis ilusaid ja häid asju ning inimesi. See on täis armastust ja puhast rõõmu lihtsatest asjadest. Just sellepärast ongi seda nii valus lugeda. Sellepärast soovitan ma igaühele: kui sulle tundub, et su elu on jama, siis loe see raamat läbi. Selle lugemise järel lähevad jamad ise ära. Sa lihtsalt ei pea neid enam jamadeks. 

Muidugi ei saanud ma teisiti, kui otsisin arhiivist üles "Pealtnägija" lõigu Jane viimasest reisist. Sellel ööl magasin, klomp kurgus...