Yū Miri. Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs
Ma olen tänulik kõigile tõlkijatele, kes väärtkirjanduse minuni toovad. Jaapani keelt ma ju ei oska. Ja LR ilmutab eranditult väärtkirjandust. Kui tahta sisu, mitte meelelahutust, siis tasub uurida, mis siin on ilmunud.
Seda raamatut lugedes pidin endale veel kord meelde tuletama, et lugemine ei pea olema meelelahutus. Võib ju ka olla, aga lugemisi on ju erinevaid: õppelugemine, meelelahutuslugemine, hingeharimislugemine... Küllap leiab veel. Usun, et kõik on olulised, aga tore, kui need oleksid tasakaalus. Imelikul kombel jäävad meelde need raamatud, mille läbimiseks pean kõvasti vaeva nägema. Kuhjadena loetud krimkad lähevad mõne kuuga meelest, aga see raamat kindlasti mitte. Väga keeruline on seda lugeda. Ta on kuidagi hajus ja raskesti jälgitav. Siin on rohkesti kõrvalepõikeid, see liigub sujuvalt ajas ja ruumis ja korraga ei märkagi, kui jutt käib juba millestki, mis on kusagil teises ajas ja kohas.
Lugedes tuli mulle meelde kusagilt Õnnepalu raamatutest läbi käinud mõte, et see on mõnus, kui raamat on võimalikult igav. Siis saab kaua ja rahulikult lugeda. Just nii ongi. Mingist hetkest saad aru, et saavutusvajadus ja uudishimu selle raamatu juurde ei kuulu ja saavutusvajadus (ning uudishimu) lugemise kontekstis tähendab teadasaamist, mis järgmistel lehekülgedel tuleb. Ja et saaks ikka oma kolmsada lehekülge ühe ampsuga ära võtta. Nagu kiirtoit. LR ilmub seevastu gurmaanidele ja see ei peagi kõigile maitsema (ma ei ole siiani austreid ega konnakoibi maitsnud - ei ole juhust olnud, aga küllap kunagi teen ära).
Selle loo sisu vajab seedimist. Mina-tegelane on mees, kes lahkub noorena maal olevast kodust, et teenida Tokios raha. Ta läheb 1964 aasta olümpiaküla ehitusele. Nõnda juhtubki, et ta elab väga kasinates tingimustes ja oma perega õieti ei kohtugi. Tal ei teki ei oma naise, poja ega tütrega sooje ega lähedasi suhteid, aga ühel hetkel võtab surm need inimesed tema elust ära. Kesksel kohal ongi surm. Seda on kujutatud imelikul viisil: see on justkui väga avalik, igapäevane ja lahtine, samas aga varjatud. Aga surma varjatud olemus tuleb esile alles päris lõpus...
Inimeste surmad, lihtsalt ootamatult, kui väliselt terve inimene lihtsalt hommikul ei ärka, on siin korduvad. See viitab igal sammul elu ja surma vahelisele õhukesele, peaaegu olematule piirile. Ja korduvalt viiakse lugeja sisse matusetraditsioonidesse. Selles on kõik kuidagi paigas, asjad lihtsalt on. Ja jutustaja justkui kulgeb, leppides toimuvaga ega tundes õieti midagi. Samas on selles kõiges peidus sügav kurbus.
Olümpiamängud moodustavad loo raami. Kui peategelane jõuab tagasi Tokiosse ning asub elama Ueno jaama tagusesse parki kodutute linnakusse, siis algavad ettevalmistused uueks olümpiaks. Aga seekord on peategelase roll teistsugune. Ta kirjeldab kodutute elu pargis, siseringi väärtusi, kehtivaid reegleid. Ja samas libiseb minevikku, sellesse aega, kui ta perekond veel elus oli. Liikumine mineviku ja oleviku vahel on nii sujuv, et kohati ei saagi aru, millest jutt. Aga kõige selle taustal kerkivad esile inimeseks olemise sügavamad väärtused: me kõik oleme inimesed, sõltumata sellest, kas elame kile all pargis ja toitume annetustest, või sünnime keisriks ning liigume rahvale lehvitades luksusautos ringi. Asjad, mis nähtavas maailmas toimuvad, lihtsalt on, aga inimese tuum jääb ikka samaks...
Pargirahva elu ja külarahva matusekombeid kirjeldades teeb kirjanik rohkeid põikeid jaapani kultuuri ja traditsiooni, mis iseenesest laiendab silmaringi, aga samas on väga raskesti jälgitav. Tavapärasest rohkem on vaja siin mõtlemisaega, et asjad läbi seedida. Aga lugemine ei olegi ju maraton, et ruttu-ruttu raamat läbi ja ristike kirja...
Kommentaarid
Postita kommentaar