Michel Bussi. Mustad vesiroosid

 

Ma ei tea, mis nipiga tõlkija Madis Jürviste selle on saavutanud, aga raamatul on prantsuse klassikalise kirjanduse hõng. On seletamatu miski, mis jääb sõnade ja lausete taha. See on tõlkega kaasa tulnud. Ja nii mõjubki krimiromaanina esitletud teos pigem väärtkirjandusena. Osaliselt meenutab see Maupassainti vulgaarsevõitu armulugusid, samas jälle klassikalist romaani mõnest kuulsast impressionistist. Ja on olemas mõrvalood ning uurijad. Aga see ei ole kaugeltki tavapärane lihtsakoeline krimilugu. See on seletamatu.

Loo tuum on Claude Monet elu ja looming. Kaassõnas ütleb kirjanik, et tegevuspaik ja faktid Monet elust ning teostest vastavad tõele. Seega võib seda võtta ka omamoodi õpperaamatut, kust saab impressionismi kohta nii mõndagi teada. Teadsin, et Monet maalis neli versiooni Roueni katedraalist, aga nüüd tuleb välja, et neid maale on kakskümmend kaheksa. Kõigil on Roueni katedraal, aga erinevas valguses ja värvivarjundites. Või näiteks see, et tegelikult ei tea keegi täpselt, kui palju vesiroosimaale Monet oma elu viimasel kolmekümnel aastal maalis. Neid on julgelt üle kahesaja, aga kui visandid ka kokku lugeda, siis ehk tuleb nelisada juurde. 

Romaani keskmes on kolm naist. On üks nimetu vanur, kes elab vanas veskitornis ning vaatleb kogu küla. Siis on veel noor võluv kooliõpetaja Stephanie ning kümneaastane tüdruk Fanette, kes on erakordselt andekas maalija. Loo alguses leitakse ojast tapetud mees ning mängu tuleb uurija Laurenc Serenac, samuti väga võluv mees, kes sõidab sama võluva mootorrattaga. Oma abilise Sylvio Benavidesega üritavad nad asjadest sotti saada, aga mida rohkem nad edasi uurivad, seda segasemaks asi läheb. Veel viiskümmend lehekülge enne lõppu tundub, et see lugu jääbki lahtiseks. Lõpplahendus on niivõrd hämmastav, et aju tõrgub korraks kõike uuesti kokku panemast. Lühis tekib sellel momendil, kui koer justkui tapetakse, aga ta jookseb ikka edasi. Ja erinevad inimesed suunduvad Nõgesesaarele, aga omavahel nad ometigi kokku ei saa. Korraga ei saa enam mitte midagi aru. 

Tähelepanuväärne on see, mida kirjanik aja mõõtmega on peale hakanud. See on niivõrd meelevaldne. Justkui aastatel, kuudel, tundidel ja minutitel ei olekski mingisugust tähtsust. Võibolla ei olegi? Võib-olla on oluline see, mis praegu ON ja see on olemuselt seesama, mis oli ja mis tuleb. 

Selle raamatu lugemine ei olnud minu jaoks nauding. See oli omamoodi magus piin, millel on võlu ja väärtus. Ja see ei tähenda sugugi, et romaan oleks kehv olnud. Pigem vastupidi.