Anthony Horowitz. Sõna on mõrv

 

Uurisin huvi pärast inglisekeelseid kultuuriportaale. Anthony Horowitzi seda romaani peetakse sündmuseks. Ja on ka põhjust. Jällegi ei ole tegemist tavapärase krimiromaaniga. Kui varasemates romaanides paigutab Horowitz ühe raamatu teise sisse, siis nüüd astub ta sammu edasi. Ta paigutab kirjaniku raamatu sisse ja selleks kirjanikuks on tema ise. Pigem pühendabki ta lugeja (väljamõeldud) kirjutamisprotsessi ja nii muutub kohati segaseks, mis on tõsielu ja mis fiktsioon.
Tehniliselt võttes on raamatus olemas mõrv(ad), mida uuritakse, aga see ei paigutu esiplaanile. Kuulsa filminäitleja ema pöördub matusebüroosse ja korraldab omaenda matuse ning maksab selle kinni. Samal päeval kägistab keegi ta kardinanööriga ära. Tekib küsimus, kust proua teadis, et ta sel päeval sureb? Juhtumit hakkab politsei "konsultandina" uurima detektiiv Daniel Hawthorne. Tegemist on väga värvika mehega ja tegelikult tõuseb romaanis esile mitte mõrv, mitte ka kirjaniku loomeprotsess, vaid hoopis Hawthorne isiksuse uurimine. Horowitz teeb seda väga osavalt. Ta ei räägi sellest, kuidas detektiiv töövabal ajal kõrtsides pummeldab. Või kuidas tal on kodus kari lapsi ja kuri naine. Või hoopis mingi minevikutragöödia. Midagi sellist ei ole. Armulugu ka mitte. Nii ongi Hawthorne isiksuse uurimine tunduvalt põnevam sellest, mis toimub mõrva ümber. Tüüp ei ole joodik, hoiab kiivalt oma eraelu saladusest ja nii ei jää kirjanikul üle muud, kui keskenduda hetkel toimuvale.
 Hawthorne paljastub näpuotsatäite kaupa ja seda ka mitte lõplikult. Midagi jääb ikka peitu. Näiteks tema homofoobia põhjus. Kui tavapäraselt käsitletakse tänapäeva romaanides homoseksuaalsuse ja ahistamisega seotud teemasid üsna lahtiselt, siis Horowitz annab vaid delikaatse vihje: mis põhjustab peategelasest detektiivi homofoobia? Isegi otse välja öeldud oletusi ei ole siin kusagilt lugeda. 
Selliseid mõtlemisruumi andvaid kilde on selles romaanis palju. Võib ju arvata, et mees. kes on "Midsomeri mõrvade" kõik (või enamiku) osad välja mõelnud, peaks olema primitiivne. Aga võib-olla on see teleseriaal just nimelt kirjutatud nii, et tavaline väike inimene selle vaatamisest mõnu tunneks? Võib-olla jookseb kirjanik meelega iseenda lati alt läbi, et jõuda vaatajani?
Siinkohal tuleb mulle meelde pärastsõjaaegne tõestisündinud lugu (nimed jätan nimetamata), kuidas Pallase vana kooli kunstnikud Werneri kohvikus koos istusid ning kuidas ühte neist tögama hakati, sest ta maalis nõukogude võimude tellimusel suurel hulgal Lenineid. Seepeale olla mees vastanud: Mul on ükskõik, kas ma maalin Leninit või hapukurki, peaasi et hästi makstakse. 
Aga romaan on mõnus, kiiksuga, natuke hull...

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Lisateave