Allan ja Barbara Pease. Vastus

 

Eile juhtus minuga järgmine lugu. Tahtsin niiväga kirjanikuga kohtuma minna, aga sinna metsa oli maad oma kolmkümmend kilomeetrit ja mu auto on siiani hoolduses, nii et ainus kasutatav liiklusvahend on mul praegu mootorratas. Mul on pärast kahte aastat motikasõitu ikka veel mingi hirm sadulasse istuda. Küllap seab vanus ka uljusele piirid, nii et kihutama ma väga ei kipu. Aga antud juhul oli vaja metsa sõita ja mul polnud õrna aimugi, kuidas seal tee on. Närvid olid läbi, aga ikkagi tahtsin minna. Läksingi. Viimane pool kilomeetrit teed meenutas keskmises seisukorras krossirada. Aga ma läksin ja sain hakkama. Tagasi tulin ka. Kui sealt metsast välja sain, oli selline tunne, et ma võin nüüd sõita kus iganes. Ma saan hakkama küll. Mõtlemises käis prõks ära ja see on nii suur vabanemine.

Kuidas mu lugu selle raamatuga seotud on? Eneseabiraamatuid on kirjutatud palju. Kui neid piisavalt lugeda, siis selgub, et asjad korduvad. Ikka antakse sama nõu. Tee endale selgeks, mida sa päriselt tahad. Koosta tegevuskava ja jaga see väiksemateks juppideks. Mõtle positiivselt. Visualiseeri ja kasuta positiivseid kinnitusi... Kui seda piisaval palju lugeda, siis hakkab ära tüütama. Aga selle raamatu väärtus seisneb selles, et ta alustab juurtest. Sellest, kuidas aju töötab. Ja sellest, et kui sa midagi päriselt tahad, siis tulevad ette õnnelikud juhused, mis tegelikult ei ole juhused. Aju lihtsalt nopib välja võimalused, mida muidu ei näeks. Ja selliseid kogemusi on absoluutselt igaühel, seda peab ainult märkama. Kõige suurem probleem on selles, et ei mina ega enamik inimesi ei tea, mida nad päriselt tahavad. Ilus probleemidevaba elu on liiga ebamäärane määratlus. Pealegi - elu koosnebki ainult probleemidest. Me oleme nendega nii harjunud, et kui neid ei ole, siis mõtleme need endale ise välja. Näiteks mida täna selga panna - sellest saab väga suure probleemi teha. Aga samas saab asja võtta lihtsalt. Ma panen riided selga, mitte puulehed või paberkotid. Ja probleemi polegi. 

Mind köitis see osa, mis rääkis naeruteraapiast ja haiglaklounidest. Me tõesti naerame liiga vähe ja seda osa endast peab teadlikult turgutama hakkama. Ma ei pea silmas sarkastilist irvitamist, kui keegi on meie arvates loll või kui tal läheb halvast. Ma pean silmas naeru, mis tuleb südamest, ilma tagamõtteta. Lihtsalt selles raamatus on selgitatud, kuidas naer kehale mõjub. Ja see on osa tervisest. 

Autorid räägivad väga palju lugusid iseendast. Mõned neist on uskumatud, mõned mitte. Ja meil on valik, kas võtame seda juttu tõsiselt või peame hoopis vahvaks müügitrikiks. Aga kui see meid aitab, siis mis selles halba on?

Aga see minu motikasõit ikkagi. Metsatee oli, aga kuna ma täpselt ei teadnud, mis seisus see on, siis ikkagi läksin. Kui metsa jõudsin, nägin tee algust ja see ei olnud üldse hull. See kujundas mu suhtumise: ei ole õudne, saan väga lihtsalt hakkama. Hulluks läks esimese kurvi ja künka taga, aga siis oli juba suhtumine paigas. Aga kujutaks nüüd ette, et algus oleks olnud jube ja mudane... Nii see lugu raamatuga seotud ongi. Enamik õudseid asju on õudsed ainult meie peas, ülejäänu tuleb lihtsalt läbi teha. Aga see on meie enda valik.