Ragnar Jonasson. Päevavalgus

 

Jonasson ei tüüdanud ära, seega võtsin kohe järgmise raamatu. Paraku ei saanud ma Pimeduse sarja teist osa kätte, niisiis seekord neljas. Kuna tegemist on iseseivate lugudega, siis see asja ei sega. 
Kaks uurivat inimest, kolm lugu. Kolmest loost saab lõpuks kaks. Tegevus toimub Põhja-Islandil, kohad on päriselt olemas, küll aga olustik ja inimesed on kirjaniku fantaasia. 
Aki Thor on politseinik. Linn, milles ta elab, on karantiinis, sest keegi rändur on sisse toonud ohtliku nakkuse. Ilmselt on kirjanik siin inspiratsiooni saanud mõne aasta tagusest ajast, sest olustik ja piirangud on selgelt äratuntavad. Keegi mees tuleb Aki juurde, kaasas pilt 1950. aastatest. Nimelt on pildil tema ema, isa, ema õde, keegi võõras noormees ja tema ise beebina. Pildistaja on ilmselt ema õemees. Kogu seltskond elab inimtühjas paigas üksikus talus. Pildi tooja ei tea, kes on noormees, aga ema õde suri samas paigas segastel asjaoludel. Väidetavalt olevat ta sooritanud enesetapu, võttes rotimürki. Kuna Akil ei ole karantiinis olles midagi mõistlikku teha, siis hakkab ta ajaviiteks asja uurima. 
Reykjavikis tegutseb uudistereporter Isrun. Ta võtab Akiga ühendust, et teha lugu karantiinis olevast linnast. Ühtlasi mainib Aki seda vana lugu. Nii uurivad nad asja paralleelselt. Ja tulemus on kummaline, kindlasti mitte selline, nagu pildi tooja oleks oodanud.
Aga paralleelselt kajastab Isrun veel kahte lugu. Ühelt noorpaarilt röövitakse laps. Ja üks endine narkar, kes on kõrge poliitiku poeg, sõidetakse autoga surnuks. Need kaks lugu jooksevad lõpuks omavahel tervikuks kokku ja asi viib räpaste poliitiliste mängudeni. Isegi peaminister on siin seotud. Ja jälle: peaminister peseb oma käed puhtaks ja säilitab oma koha (no ma ei tea... kas see ongi päris elu?). 
Tundub, et autori lemmikteema on emadus minevikus. See, et lapsi oli keeruline kasvatada ja neid anti lapsendamiseks ära. Esimene raamat rääkis ju ka sellest. Aga selline karge Põhjamaa krimi on mõnus lugeda. Ei mingit märulit, vaikne pusimine ja külm, vihmane ilm. Nagu praegu. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Kujutis
Jonas Jonassoni huumor on lihtsalt väga üle võlli. Omapärane ja piiri peal, nii et igaühele ei pruugi see sobida. Aga mulle meeldib. Meeldib see, et jaburused, mis ühiskonnas reaalselt olemas on, pannakse teise võtmesse ja sellise nurga alt vaadatuna paistavad need veel jaburamad.  Peaaegu igaühel on olnud olukordi, kus tuleb endalt küsida: kuidas edasi? Kuidagi tuleb ellu jääda, midagi teha, et elatist hankida. Jonasson on loonud kolm täiesti erinevat karakterit, kes pealtnäha kuidagi omavahel kokku sobida ei saa. Ometi hakkavad nad koos genereerima plaane, kuidas elamiseks raha hankida. Seejuures on kõik äri-ideed äärmiselt loomingulised ja väljuvad hea maitse piiridest. Eriti lahe on nende kiriku-projekt, aga ilmselt võib see kirikuorganisatsiooni tõsiselt võtvate inimeste seas nurinat tekitada. Tegelikult ei ole ju tänapäeval mitte miski nii püha, et selle üle nalja visata ei tohiks. Ja samas on üles korjatud need jooned, mis tegelikult olemas on, lihtsalt mitte nii nähtaval k
Lisateave

Jonas Jonasson. Prohvet ja idioot

Kujutis
  Jonas Jonasson on värvikate tegelaskujude loomise meister. Tema raamatute võlu ei seisne niivõrd tegevuses, kuivõrd just tegelastes, kes tema loodud seiklustesse sattuvad. Ja see raamat ei ole erand. Kui "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja..." on uudne ja värske, algusest lõpuni, siis järgnevad raamatud ei paku tegevuse osas suuri üllatusi: jaburad ja mingit otsa pidi poliitilised sündmused, mis viivad absurdsuseni. Aga tegelaskujud - see on pärl. Siin nad on: Idioot. Johan, lapsest peale suure venna poolt ära lollitatud ja taga kiusatud ilma, et ta ise sellest aru saaks. Kogu elu on talle sisendatud, et ta on täielik idioot ja sellena ta ka käitub. Ta ei tule toime postiljoniametiga, sest lihtsalt eksib linnas ära. Ta ei tea, et Rooma ei asugi Hispaanias. Ta ei õpi kunagi autot juhtima, sest ringristmikul keerab ta vasakule ja ajab piduri- ning gaasipedaali jätkuvalt segamini (tean teisigi, kes garaažiukse koos piitadega sedasi maha on sõitnud).  Kogu elu on ta oma vend
Lisateave