Robert Harris. Variautor

 

Variautor on inimene, kes kirjutab mõne tuntud persooni biograafiat. Ta töötab koos peategelasega, aga loo kirjutab üles tema. Samas ei ole tema nimi autorina raamatukaanel. Loo autoriks on see, kellest raamat räägib. Variautor saab oma töö eest lihtsalt rahal 
Selle romaani peategelaseks on variautor, keda kutsutakse kirjutama lugu endisest peaministrist. Mees, kes enne teda sama tööd pidi tegema, suri arusaamatutel asjaoludel. Justkui oleks pidanud tegemist olema enesetapuga, aga laiba leiukoht kusagil rannal ei käi kuidagi kokku sealsete hoovustega. 
Juba töö alguses ilmneb, et poliitik, kellega peaks hakkama koostööd tegema, on antud sõjakuritegude pärast Haagi kohtusse. See muudab olukorra pinevaks. Ühest küljest on kirjanik survestatud töö tähtajaga ja sellega kaasneva kolossaalse summaga, teisest küljest aga üritab ta mõista tõde. Nii hakkab ta hoopis uurima oma hukkunud eelkäija jälgi ja seab oma elu ohtu. 
See on poliitiline põnevik ja selline žanr pole mulle kunagi istunud. Paradoksaalsel kombel oli seda huvitav lugeda, eriti algust. Lõpp on mõnevõrra ootamatu ja lihtsustab kogu loo. Aga ajaviitena midagi sellist lugeda võib küll.
Muide - leidsin selle raamatu ühe külaraamatukogu ukse tagant, kuhu olid paigutatud need köited, mida võis tasuta kaasa võtta. Raamat on ilmunud, 2008. aastal, aga lahti võttes sain aru, et olen esimene inimene, kes seda konkreetset eksemplari loeb. Jah, mõnikord juhtub, et raamat seisab aastaid kasutuna riiulis ja mitte keegi ei pööra talle tähelepanu. Nagu mahajäetud pruut.  Nii kehv ta ju ka ei ole...
Olen endale pähe võtnud, et püüan igast raamatust, olgu ta siis ükskõik kui kergekaaluline, mingi olulise mõtte leida. Siin köitis mind endise peaministri käitumine pärast seda, kui tema patud päevavalgele tulid. Hulk nõuandjaid tuli kokku ja koos otsustati, et mees peab meediat ignoreerima, tegema näo, nagu ta midagi ei teaks, ja ajama oma igapäevaseid poliitiku-asju edasi. Kuidagi tuttav tuleb ette..

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave