Lucy Foley. Jahiseltskond

 

Mäletan, et vanasti oli Mirabilia justkui kvaliteedimärk. Selles sarjas ilmunud raamatud olid eranditult kõik rohkem kui keskpärased. Seetõttu võtsingi selle raamatu kätte. Temaatika tundus huvitav, pealgi on tutvustuses toodud välja võrdlus Agatha Christiega, mis annab põhjust arvata, et tegemist on äärmiselt peene psühholoogilise mänguga. Paraku see siiski nii ei ole.

Grupp koolikaaslasi läheb Šotimaal inimtühjas paigas asuvasse jahilossi uut aastat vastu võtma. Kooli lõpust on möödas kümmekond aastat, igaühel on oma elu, aga kokku saades võetakse ikka samad rollid, mis olid kooliajal. Kas pole tuttav? Olen käinud nii mõnelgi klassikokkutulekul ja just täpselt nii inimesed käituvad. Sõltumata sellest, kes nad hetkel on, võtavad nad tagasi kooliaegse rolli. See toimub kuidagi automaatselt, iseendale teadvustamata ja kõrvalt seda vaadata on kohati naljakas. 

Üks seltskonnast leitakse surnuna ja näib, et tegemist on vägivaldse surmaga. Politsei kohale tulla ei saa, sest ilm on kehv ja helikopterid ei liigu. Niisiis peab seltskond mõnda aega ise hakkama saama. Liiatigi on üsna kindel, et tapja on üks neist. Tundub õõvastav ja paljulubav situatsioon. Aga ei ole, sest autor laskub pelgalt pinnapealsete suhete tasandile. Naistevaheline kraaklemine, ma-olen-nii-peen-nii-peen hoiakud, hirmud, mida teised minust arvavad. Pingutused selle nimel, et välja paista võimalikult edukas. Totaalne joomine ja lõhkumine, mida peetakse lõbusaks. Ja siis veel minevikus ja olevikus toimuvad seksuaalsuhted, nii et paarid ei ole enam paarid ja kõik läheb omavahel puntrasse. Muidugi kütab see kirgi. Ja reegel on see, et väliselt kõige säravam persoon on hingelt kõige tühjem. Loomulikult tuleb lõpus välja ka süüdlane ja põhjus, miks just nii läks ja nagu ikka krimiromaanides: seda tegi inimene, keda lugeja kõige vähem kahtlustada oskab. See ju teebki krimist krimi. 

Alati mõtlen sellele, mida mul on antud raamatust õppida. Isegi keskpärasest raamatust annab midagi kõrva taha panna ja elus rakendada. Selle raamatu õppetund on sõna jõud. Iga sõna, mille lendu lased, on jäädavalt läinud ja seda ei saa tagasi võtta. Ja seesama sõna võib teistele kõvasti haiget teha, palju rohkemgi ehk kui füüsiline vägivald. Tasub meeles pidada. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave