Lucy Foley. Jahiseltskond

 

Mäletan, et vanasti oli Mirabilia justkui kvaliteedimärk. Selles sarjas ilmunud raamatud olid eranditult kõik rohkem kui keskpärased. Seetõttu võtsingi selle raamatu kätte. Temaatika tundus huvitav, pealgi on tutvustuses toodud välja võrdlus Agatha Christiega, mis annab põhjust arvata, et tegemist on äärmiselt peene psühholoogilise mänguga. Paraku see siiski nii ei ole.

Grupp koolikaaslasi läheb Šotimaal inimtühjas paigas asuvasse jahilossi uut aastat vastu võtma. Kooli lõpust on möödas kümmekond aastat, igaühel on oma elu, aga kokku saades võetakse ikka samad rollid, mis olid kooliajal. Kas pole tuttav? Olen käinud nii mõnelgi klassikokkutulekul ja just täpselt nii inimesed käituvad. Sõltumata sellest, kes nad hetkel on, võtavad nad tagasi kooliaegse rolli. See toimub kuidagi automaatselt, iseendale teadvustamata ja kõrvalt seda vaadata on kohati naljakas. 

Üks seltskonnast leitakse surnuna ja näib, et tegemist on vägivaldse surmaga. Politsei kohale tulla ei saa, sest ilm on kehv ja helikopterid ei liigu. Niisiis peab seltskond mõnda aega ise hakkama saama. Liiatigi on üsna kindel, et tapja on üks neist. Tundub õõvastav ja paljulubav situatsioon. Aga ei ole, sest autor laskub pelgalt pinnapealsete suhete tasandile. Naistevaheline kraaklemine, ma-olen-nii-peen-nii-peen hoiakud, hirmud, mida teised minust arvavad. Pingutused selle nimel, et välja paista võimalikult edukas. Totaalne joomine ja lõhkumine, mida peetakse lõbusaks. Ja siis veel minevikus ja olevikus toimuvad seksuaalsuhted, nii et paarid ei ole enam paarid ja kõik läheb omavahel puntrasse. Muidugi kütab see kirgi. Ja reegel on see, et väliselt kõige säravam persoon on hingelt kõige tühjem. Loomulikult tuleb lõpus välja ka süüdlane ja põhjus, miks just nii läks ja nagu ikka krimiromaanides: seda tegi inimene, keda lugeja kõige vähem kahtlustada oskab. See ju teebki krimist krimi. 

Alati mõtlen sellele, mida mul on antud raamatust õppida. Isegi keskpärasest raamatust annab midagi kõrva taha panna ja elus rakendada. Selle raamatu õppetund on sõna jõud. Iga sõna, mille lendu lased, on jäädavalt läinud ja seda ei saa tagasi võtta. Ja seesama sõna võib teistele kõvasti haiget teha, palju rohkemgi ehk kui füüsiline vägivald. Tasub meeles pidada.