Stephanie Wood. Võlts
Wood on varases keskeas üksik naisajakirjanik, kes on pühendunud oma karjäärile, kuid igatseb päris tõelist armastust. Niisiis hakkab ta läbi kohtingusaidi endale kaaslast otsima. Ta kohtub Joega, lambakasvataja, kinnisvaraärimehe ja arhitektiga. Kuigi sisetunne annab märku, et midagi justkui ei klapi, tundub mees ikkagi igati usaldusväärne: tal on purunenud abielu, kaks varateismelist last, lambafarm kusagil maakohas ja ta ajab väga kõrgel tasemel kinnisvaraäri. Suhte arenedes hakkavad ilmnema asjaolud, mis tunduvad arusaamatud. Väga sageli, kui on kokku lepitud kohtumine, juhtub midagi: koer saab maolt hammustada, tütrel on astmahoog, endine naine läks hulluks, ärikõnelused kestavad pikemalt... vabandusi on lõputult. Aeg-ajalt kaob mees mitmeks päevaks, koguni nädalaks, ja temast pole midagi kuulda. Aga selleks ajaks on naine kõrvuni armunud ja tema ainsaks kinnisideeks on saanud mees. Liiatigi saadab mees pidevalt pilte romantilisest maakohast, oma jahist, mutte kinni jäänud autost... Kõik tundub justkui tõeline, aga millegipärast ei näita mees oma uuele kaaslasele kohta, kus ta elab. Põhjenduseks toob ta selle, et ei taha oma laps traumeerida. Ja kogu aeg räägib ta oma endisest naisest, kes olevat paras hullumeelne ja tegevat kõigi lähedaste elu kibedaks. Tihti tuleb ette, et paar veedab koos romantilist aega, siis saab mees telefonikõne ja peab lahkuma, sest midagi on jälle juhtunud. Aga kuna naine on armunud, siis ajab see olukord ta tasapisi hulluks. See kestab niimoodi terve aasta.
Mingil hetkel jõuab naine seisu, kus ta ei suuda enam normaalselt töötada ega igapäevaelu elada. Ta võtab ennast kokku ja hakkab mehe tausta uurima. Selgub, et peaaegu kõik on olnud vale. Mehel on temaga paralleelselt olnud teine kallim ja ta on pidanud üksikasjalikku päevikut, et suudaks kõiki oma valesid meeles pidada. See suhe saab lõpu, aga trauma jääb...
Umbes poole raamatu peal tundub, et lugu saab läbi. Aga siit alles raamat algab. Naine riskib sellega, et näitab ennast avalikkuse ees rumala ja alandatuna ning avaldab ühes ajakirjas oma loo. Ja siis algab kirjade tulv meestelt ja naistel, kellel igaühel on oma lugu, aga mingis punktis on kõik lood sarnased. Alandatud inimesi on tuhandeid. Autor kohtub neist paljudega ja konsulteerib spetsialistidega, kes on uurinud isiksusehäireid. Nii loob ta manipulaatori profiili: inimene, kellel puudub oma minatunnetus ja seetõttu mõtleb ta välja suurepärase elu, mida siis etendama hakkab. Mida rohkem ta valetab, seda vähem suudab teha vahet tõe ja vale vahel. Ja sellistel manipulaatoritel on üsna sarnased jooned. Nad üritavad võimalikult kiiresti teist inimest endaga siduda. Nad proovivad kaaslase elu kontrolli alla saada, eemaldades tugivõrgustiku. Nad seovad teise inimese endaga majanduslikult võimalikult tihedalt, lasevad töölt ära tulla, võtavad võlgu, lasevad asju enda eest kinni maksta, aga jätavad mulje, justkui nemad oleksid heategijad. Nad räägivad oma endisest kaaslasest halba, justkui oleks tegemist hullumeelsega... Ja alati on nemad ohvrid, kellele on liiga tehtud.
Autor analüüsib ka seda, kuidas isiksusehäired tekivad. Kuhu kaob minatunnetus? Ikka lapsepõlve. Kusagilt sealt tuleb seda otsida, aga paraku on nii, et täiskasvanud inimesel on see välja kujunenud ja kaaslane ei saa isegi parema tahtmise juures aidata. Wood võrdleb neid inimesi krokodillidega, kes on eluohtlikud. Nad lihtsalt on sellised. Aga see ei tähenda, et teised inimesed sellepärast oma elu katki elama peaksid. Krokodill on vees ja ta on ohtlik. Aga sa ei pea sinna vette ronima.
Ja veel üks vaatenurk: kuidas on võimalik, et intelligentsed, terve mõistusega inimesed (mitte ainult naised!) sellisesse lõksu langevad. Kuidas saab olla nii, et sinuga pidevalt manipuleeritakse, sa saad sellest isegi aru, aga sa ikkagi lased sellel juhtuda. Ja mitte ainult: sa suisa nõuad seda. Siin toob autor välja kõige üldisema informatsiooni, mis armunud inimese ajus toimub. Ja siin ongi põhjus. Siia lisanduvad veel lapsepõlvemõjud. Nii räägib ta endast: sissekasvatatud põhimõte, et ühel korralikul naisel on mees ja lapsed. Ja naine peab alati oma mehe jaoks ilus olema. Ja söök peab laual olema. Ja nii edasi... Samas - autori emal ei olnud oma lapse jaoks piisavalt armastust jagada, sest ta oli pidevalt hõivatud pere eest hoolitsemise ja tööga. Siit siis unistus päris armastusest, mida on manipulaatoril väga kerge ära kasutada.
Usun, et igaühel, kes seda raamatut loeb, tuleb ette äratundmisi. Aga nagu autor ka mainib: me kõik oleme rohkemal või vähemal määral nartsissistid, seda eriti praegusel selfie-ajastul. Igaüks ei ole manipulaator. Aga raamatu lõpus on ära toodud tunnused, mis võiksid teha ettevaatlikuks. Ja endast tuleb lugu pidada.
Õnnelik on naine, kellel on mees, keda ta tahab. Aga veel õnnelikum on naine, kellel ei ole meest, keda ta ei taha.
Kommentaarid
Postita kommentaar