Valerie Perrin. Lilledele värsket vett

 

Mõnikord ei oskagi selgitada, miks raamat on hea. Lihtsalt on. Ja mingit põhjendust ei olegi. Selle romaani lugemine on puhas nauding. Seda tuleb teha aeglaselt ja mõnuga, sest muidu võib mõni piisk kaduma minna. Ja kogu lugemise ajal on kõrvus prantsuse keele kõla, selline mahe, nagu taustamuusika. 

Poeesia ei ole peidus dramaatilistes sündmustes ja erilistes inimestes, vaid lihtsate inimeste lihtsates eludes. Ja ikkagi on igaühe elu eriline, ükskõik kui tasane ja tiksuv ta siis ka ei oleks. Selles loos põimuvad erinevate inimeste elulood, saades kokku üheks suureks Looks. 

Violette Toussaint on ühes väikelinnas kalmistuvaht. Iga päev puutub ta kokku surmaga. Päevil, mil pole matust, hooldab ta inimeste haudu. Ta teab iga hauda nimepidi, ta teab paljude seal puhkavate inimeste lugusid. 

"Mu naabrirahvas ei lähe verest välja. Neil pole muresid, nad ei armu, ei näri küüsi, ei usu juhustesse, ei anna lubadusi, ei lärma, neil pole sotsiaalkindlustust, nad ei nuta, ei otsi oma võtmeid, prille, televiisoripulti, lapsi, õnne.

Nad ei loe, ei maksa makse, ei pea dieeti, neil puuduvad eelistused, nad ei muuda meelt, ei tee voodit üles, ei suitseta, ei koosta nimekirju, ei kaalu oma sõnu sada korda, enne kui suu lahti teevad, Neid ei saa keegi asendada...--- Ainsana eristab neid kirstupuit: kuusk, mänd või mahagon."

Violette mekib elu. Väikeste lonksude kaupa. Ta ei ahmi mitte midagi, lihtsalt elab. Ja selles ongi poeesia. Ühel hetkel saabub tema ellu keegi politseikomissar, kelle ema on palunud oma tuhk panna ühe täiesti võõra mehe kõrvale. Siit koorub Lugu. Aga see pole ainus. Siin on palju lugusid, traagikat, muret, kurbust, saladusi. Aga Violette lihtsalt On. Ja selles Olemises ongi poeesia. 

Aitäh, Terje, et mulle seda raamatut soovitasid. Läks ikka kaua, enne, kui selleni jõudsin. Ju siis oli vaja.