Karin Dyhr. Marianne Holmen. Klaasist tüdruk

 

Kaanel seisab sõna "dokumentaalromaan". Ma ei nimetaks seda üldse romaaniks. Ma ei oska seda raamatut üldse mitte kuidagi liigitada. Võib-olla siis kogemuslugu. Aga see räägib teemadel, millest ühiskond vaikib. Intsestist ei taha keegi rääkida, aga see lihtsalt on. Me ei saa ju pead liiva alla peita. Eneselõikumisest ei räägita ka suurt midagi. Pigem on ühiskonnas hoiak, et need, kes seda teevad, vajavad lihtsalt tähelepanu ja kerjavad seda haiglasel viisil. Ja psühhiaatriapatsiendid on nagunii lõbustustele suunatud rahvamasside jaoks arusaamatud tegelased. 

Raamatul on kaks autorit: ühe kogemusest on kirjutatud, teine aitas tal selle kogemuse raamatuks vormida. Peategelase varjunimeks on Ida, samas ei varja mina-tegelane oma tegelikku isikut, sest raamatuni jõudis ta läbi oma kogemuse jagamise erinevatel loengutel. Seeläbi on ta aidanud paljusid inimesi, kes oma lapsepõlves toimunust mitte kunagi rääkida ei ole tihanud. Ja lugedes tundub kõik nii kohutavalt masendav ja lootusetu, aga just jagamise ja aitamise aspekt annavad kogu loole positiivse värvingu.

Raamat ei ole üles ehitatud kronoloogilise loona, et lapsepõlves juhtus nii-ja-nii ja pärastpoole läksid asjad edasi. Lapsepõlv tuleb esile väikeste kildudena sammhaaval, teraapia käigus. Ühest küljest räägitakse sellest, kuidas täiskasvanud Ida mööda teraapiaid ja psühhiaatriaosakondi käib ning kuidas ta sealt abi ei saa, teisest küljest tuleb aga lapsepõlv kildhaaval mälust esile. Ja see, mis sealt tuleb, on ebanormaalne ja õõvastav. Raske on uskuda, et pealtnäha kenas kodus juhtuvad öösiti sellised asjad. Idat on tema enda isa beebieast alates kuritarvitanud. Ja tüdrukut on justkui kaks. On Öö-Ida ja Päeva-Ida. Päeva-Ida teeb näo, et elab normaalset elu ja Öö-Idat pole olemas. Tüdruk tunneb pidevalt, et on juhtunus ise süüdi, justkui beebi saaks oma isa seksuaalselt provotseerida. Nii juhtubki, et Ida elu kolmekümnenda ja viiekümnenda eluaastani jääb elamata. Ta veedab suure osa ajast psühhiaatriahaiglates, aga ei saa sealt abi, sest tema diagnoosi - piirialase isiksushäirega - ei osata midagi peale hakata. Personal on ebaprofessionaalne ja arvab, et Ida on lihtsalt tülikas patsient. 

Aga on üks haiglaväline terapeut Kim, kes aitab Idast häbiväärsed mälestused välja tuua. Kohati ei saa naine aru, kas ta on need lood ise välja mõelnud või juhtusid need päriselt. Aga lood muudkui tulevad ja paranemine toimub sammhaaval. Selles  on rohkelt tagasilööke ja üsna raamatu lõpus tekib ikka veel küsimus, kas sellel kõigel saab üldse olla õnnelikku lõppu. Kas Ida saab pärast viiekümnendat eluaastat tagasi oma elamata jäänud elu?

Lõppsõnas räägivad autorid, et eeldasid seda lugu kirjutades, et sellest saab niširaamat valitud seltskonnale. Tegelikult see ei ole nii. Jah, meie, kes me elame "normaalset" elu, võime ju mõelda küll, et meid see ei puuduta. Miks peaks mulle korda minema kellegi teise nässuläinud elu? Mul on enda omagagi tegemist. Nii võib mõelda küll. Aga samas on rikastav mõista, et kõik inimesed ei taju maailma nii, nagu mina. Selle tajumiseks on palju erinevaid võimalusi ja üks ei ole normaalsem kui teine. Asjad lihtsalt on nii nagu on.