Kristina Ohlsson. Kaitseinglid
Ohlssoni kolmas raamat. Lugesin selle läbi mõnda aega tagasi ja sisu õieti ei mäletagi. Ma ei tea, kas see on hea või halb, lihtsalt teised raamatud on hiljem ilmselt tugevama mulje jätnud. Nii õudne see ka ei ole, nagu kaanel väidetakse. Võivad küll nõrganärvilised ka lugeda.
Pigem on huvitav järelsõna. Kui paljud autorid näevad raamatute kirjutamisel ränka vaeva, siis Ohlsson ütleb, et hakkas pelgalt igavusest kirjutama. Ja uued raamatud lihtsalt tulevad, iseenesest. Imeline.
Kommentaarid
Postita kommentaar