Jay Shetty. Mõtle nagu munk

Jay Shetty läks kaheksateistaastaselt Indiasse ja elas seal mungaelu kolm aastat. Pärast kolme aasta möödumist tundis ta, et peab Inglismaale tagasi tulema ja midagi muud tegema. Alguses ei mõistnud ta, mis see olla võiks, aga siis sai ta aru, et peab Indias õpitud kogemusi läänemaailmas jagama.
Raamatus ühendab autor india traditsiooni läänemaailma kultuurikontekstiga. Me elame infoühiskonna surve all. Nii palju tuleb peale erinevat teavet ja selle kõige keskel on väga lihtne iseennast ära kaotada. Enamik meist ongi seda teinud. Ümbrus surub peale mingeid kindlaid elustandardeid ja kui sa sellega kaasa ei lähe, siis sa justkui ei sobiks siia. Jay Shetty julgustab üles otsima iseenda teed ja käima selles, sõltumata sellest, mida ühiskond sellest arvab. Ja selles kontekstis muutub edu mõiste hoopis millekski muuks, kui see, millena seda meile esitatakse. Siin ei ole rahaga mingit pistmist, kõik keskendub sisemistele väärtustele. Aga need väärtused tuleb iseenda seest üle leida ja minna veel kaugemale: välja uurida, kust need väärtused tulevad. Nii saab jälgida enda tegevust ja reaktsioone ja mõista, miks ma reageerin ja  käitun ühes või teises situatsioonis just niimoodi ja mitte teisiti. Keskenduda saabki ainult iseendale, teise inimese käitumise eest me vastutust võtta ei saa. Temal on omad põhjused.
Raamatus on suurel hulgal harjutusi ja meditatsioone, mida soovi korral saab ise rakendada. Loomulikult ei kohusta selleks mitte keegi, aga tegelikult ju on kasulik üles leida need kohad mis meie mõtlemises meid takistavad. Näiteks hirmud. Me ei taha neid tunnistada ega neile otsa vaadata, veel vähem nendega tegeleda. Aga see, kui me midagi ei tunnista, ei tee seda olematuks. Ja hirmud on igaühel. Raamatu esimene pool õpetabki, kuidas oma peast kõik üleliigne välja rookida (oi kui keeruline see on, sest kogu aeg tuleb lakkamatu tulvana uut sõnnikut peale). Teises pooles tuleb hakata kasulikke elemente lisama ja endas kaevama, mis siis tegelikult on minu roll selles maailmas. Paratamatult me ei ela vaakumis. Teised inimesed on ka olemas ja oma rolli ei saagi näha teisiti, kui koosmõjus teistega. Jälle keeruline. Meil on valida: kas võtame saaja rolli (mina, mina, mina!) või keskendume andmisele. Jälle tulevad esile küsimused: aga mida mul üldse anda on ja mis ma selle eest saan. See viimane küsimus viib meid jälle tagasi enesekesksesse positsiooni. 
Kõige keerulisem selles maailmas on leida üles hingerahu. Kogu aeg surub keegi või miski peale, nõuab meilt midagi, pakub midagi. Ja me oleme rahulolematud iseendaga, sest selle kõige keskel jääb justkui midagi puudu. Tasakaalupunkt tuleb üles leida, muidu jäämegi püüdmatut püüdma. 
Kindlasti ei ole see traditsiooniline enesabiraamat just sellepärast, et see lähtub ida traditsioonide kontekstist. Vahel on hea asju teise nurga alt vaadata. 
 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik