Anders Hansen. Ekraaniaju

 

Mul on tihti selline tunne, et olulised asjad toimuvad just praegu seal, kus mind ei ole Et ma jään millestki ilma. Või see, et kui teen midagi, siis mõtlen aina sellele, mis kõik veel tegemata on.  Ja nii tormangi ringi nagu peata kana ega suuda millelegi korralikult keskenduda. Kui hakkasin ennast jälgima, siis sain aru, et selline ärevus tekkis minus pärast seda, kui hankisin endale esimese nutitelefoni. Ja tunnistasin endale ausalt, et olin sellesse kinni jäänud.

Hiljuti lugesin Anders Hanseni raamatut „Ekraaniaju“ ja see raputas mind sedavõrd, et tahtsin oma nutitelefoni sahtlipõhja peita ning endale taas nuppudega mutitelefoni hankida. See raamat andis vastuse minu küsimusele, mis minuga toimub ja kuidas see kõik minu tervist mõjutab. Toon siin välja mõned ahhaa-elamused, mille lugedes sain, aga igaüks, kes vähegi asjast huvitub, saab raamatu ise läbi lugeda.

• Me kõik elame pidevas dopamiininäljas. Ja mida rohkem me seda saame, seda rohkem tahame. Dopamiinivabrik meis hakkab kõige intensiivsemalt tööle mitte sellel hetkel, kui me saame teada, mis tuleb, vaid siis, kui tunneme himu seda teada saada. Näiteks kui telefon annab märku uue sõnumi saabumisest ja me tunneme tungi seda vaadata, siis ongi jälle laks käes. Ja läbi selle mehhanismi hakkabki telefon meid kontrollima.
• Kortisool on võitle-või-põgene hormoon. See peab meis olema ja muinasühiskonnas oli see normaalne, et kui inimene kohtus lõviga, siis kolme minuti jooksul tundis ta tugevat stressi. See oli elupäästev. Nutiseadme kaudu meieni jõudvast informatsioonist suur osa on negatiivne ja hirmu tekitav. See tähendab, et selline stress, mida ürginimene tundis kolm minutit, võib meid painata aastaid. See kurnab ja viib läbipõlemiseni.
• Melatoniin on hädavajalik selleks, et saaksime magada. Organism hakkab seda tootma siis, kui väljas läheb pimedaks. Nutiseadme ekraani sinine valgus annab meie ajule päevavalgusega sarnase signaali, melatoniini tootmine on häiritud ja unehäired kohal. Aga kvaliteetne uni on vajalik nii pikaajalise mälu normaalseks toimimiseks kui ka aju puhastamiseks igasugusest päevasest saastast. Lisaks sellele tekitab sinine valgus ka söögiisu, nii et õhtul nutiseadmega mängides võid kergesti ennast lõpuks külmkapi juurest leida. Ja teadagi – siis on tervise- ja kaaluprobleemid kerged tulema.
• Võistlemine on inimesse sisse kodeeritud. Ürginimene pidi ka oma kogukonna liikmetega võistlema, aga neid oli siis maksimaalselt 150. Läbi sotsiaalmeedia võistleme me miljonite inimestega ja alati on keegi meist ilusam, targem ja parem. See tuleb sellest, et inimesed tekitavad seal endast võimalikult positiivse kuvandi. Ja see kõik mõjutab meie enesehinnangut. Me jääme alati kaotajaks.
• Sotsiaalmeedia kaudu suheldes ei taju me inimesi vahetult ja seetõttu kaotame suure osa oma empaatiavõimest. Me muutume enesekeskseks ka igapäevaelus ja ei suuda teisi inimesi enam korralikult tajuda.
• Info, mis ringleb sotsiaalmeedias, ei pruugi olla tõene. Mida rohkem klikke see tõotab tuua, seda eelistatumal kohal see on. Tõega ei ole sellel mingit pistmist. Nii me hulgumegi valeinformatsioonis. Ja toodame ohjeldamatult kortisooli.
• Ja lõpuks – kõik need tunnid, mille veedame nutiseadet näppides, oleks kulutatud palju kasulikumalt, kui selle asemel hoopis liiguksime.

Kas nutimaailmal siis mingeid positiivseid külgi ei olegi? On ikka. Infot on ju vaja. Ja sotsiaalmeedias on hulgaliselt gruppe, mis ei ole orienteeritud võistlemisele, vaid üksteise toetamisele. Olen isegi ühes sellises grupis, mis toetab tervislike harjumuste loomist ja süvendamist. Küsimus on pigem selles, kas suudame digimaailma mõistlikult kasutada ja kas päris-elu meile ikka ka alles jääb. 

Pilt on varastatud raamatu tagakaanelt.