Mons Kallentoft. Südatalvine ohverdus
Jälle üks põhjamaine krimilugu. Seekord ikka väga jäine. Ja kirjutatud on see ka väga jäiselt. See ei ole tüüpiline põnevuslugu, mis pidevalt pinget üleval hoiab, pigem on see pikaldane mõtisklus elu ja asjade üle. Sellest ka siin toodud tsitaat, ehkki praegusel hetkel on raske mõista, kui suurt kurjust elu ikkagi sünnitada suudab...
Südatalvel leitakse puu otsast rippumast meesterahva surnukeha, tapmine on toimunud omamoodi rituaalsel moel. Kõik viitab sellele, et on olemas seos muistse aasiusundiga. Juhtumit hakkab uurima inspektor Malin Fors. Rootsi kirjanikud ilmselt eelistavadki peategelastena näha pigem naisi, tuues välja nende tundlikkuse asju ja inimesi sügavalt mõista. Mängu tulevad paljud tegevusliinid ja saatused, kusjuures eriliseks teeb raamatu see, et toimuvat vaatab teispoolsusest pealt kadunukene ise. Siia on palju põimitud mõtisklusi lihtsalt elust ja asjadest, kohati jääb tegevus suisa seisma ja lugedes ununeb, et tegu on ikkagi krimilooga. Pinge hakkab tekkima alles viimasel viiendikul, aga seegi on omamoodi jäine.
Nagu ikka, on uurimise kõrval olemas ka politseinike eraelud. Suuresti ongi raamatu näol tegemist Malin Forsi sisemaailmas toimuvaga. Ja ka lõpplahendust on omamoodi huvitav, kõik ei lahenegi. Mõned otsad jäävad lahti ja see teeb raamatu eriliseks.
See on üks äraütlemata tundlik raamat.
Kommentaarid
Postita kommentaar