Kevin Brockmeier. Surnute lühiajalugu

 

Paljud Aafrika kogukonnad jagavad inimesed kolme kategooriasse: need, kes on elus maa peal; need, kes on surnud, aga keda maapealsed veel mäletavad; need, keda enam mitte keegi elavatest ei mäleta. Keskmine kategooria ei ole päriselt surnud, vaid nad elavad edasi vahemaailmas. Ja kui sureb viimane inimene, kes neid mäletab, siis lahkuvad nad päriseks. 

Kevin Brockmeier lähtub sellest maailmavaatest ja kirjutab loo. Tegevus toimub paralleelselt Antarktikas ja müstilises Linnas. Laura on Antarktikas Coca-Cola lähetatud ekspeditsioonil, kui sidevahendid korraga üles ütlevad. Tema kaks kaaslast lähevad abi otsima ja kaovad. Nii et Laura jääb nädalateks ja kuudeks täiesti üksi. Lõpuks otsustab ka tema teistest uurimisjaamadest abi otsida ja nii algab ta teekond. Selgub, et maailmas on puhkenud epideemia, mis tapab inimesi mõne tunniga. Nii ei olegi tsiviliseeritud maailmas enam kedagi, kellega sidet pidada. Kuidagi on see viirus jõudnud ka teise uurimisjaama, nii et Laura jõuab küll kohale, aga lahendust ei ole...

Linnas elab palju rahvast. Seal käib täiesti tavapärane rahulik igapäevaelu. Aeg-ajalt kaob küll keegi jäädavalt, aga üldiselt on kõik tavapärane. Siis aga hakkab inimesi massiliselt kaduma. Juurdetulijaid on tunduvalt vähem kui lahkujaid. Inimesed otsivad üksteist tühjas linnas taga. Selgub, et kõik, kes veel kohal, on Lauraga mingil viisil seotud... Aga las see raamatu lõpp jääda, kes tahab, see loeb.

See on mõnus rahulik lugemine, täis mõtisklusi elust, mälestustest, suhetest, armastusest. Ja lisaks ka natuke põnevust. Tundub väga filmilik. Ma ei imestaks, kui keegi kunagi sellest filmi väntaks. Ja need, kes kardavad fantaasiakirjandust, ei peaks seda raamatut kartma. Elu on siin väga palju rohkem kui fantaasiat.