John Fowles. Maag

 

Lugesin seda raamatut kaua. See oli niisugune nauding, et ma ei tahtnudki, et see raamat kunagi otsa saaks. 
Loo fookuses on peategelase eneseotsingud ja sisekonfliktid. Noormees nimega Nicholas Urfe otsib elus oma tõde ja armastust. Otsingute käigus eitab ta kõike, mida talle lapsepõlvest kaasa on antud ja võtab igapäevaelus mitmesuguseid rolle, et ennast ümbritseva eest kaitsta. Nagu noor inimene ikka, protesteerib ta kõige ja kõigi vastu ning näitab välja, justkui tema teaks, mis on õige. Aga sisemiselt on ta segaduses ega tea tegelikult midagi. Ta ei tea isegi seda, mida ta päriselt elus tahab. Partnerid, keda ta kohtab, justkui kõlbaks ja samal ajal ei kõlba ka.
Nicholas satub ühele Kreeka saarele ja tutvub seal salapärase villa omanikuga. Nii leiab ta ennast müstilisest maailmast, milles on raske mõista, mis on tõeline ja mis väljamõeldis. See on justkui kellegi omaloodud uus maailm, milles muu maailma reeglid ei kehti. Sündmused on niivõrd pinevad ja ootamatud, kohati on tunne, et lugu on leidnud lahenduse ja siis juhtub jälle midagi uut. See on nagu lõputu labürint, millest ei ole väljapääsu. See on omamoodi psühholoogiline eksperiment ja peaosaline ise ei mõista, millesse ta on kaasatud. Ühest küljest tunneb ta viha ja alandust, aga läheb ikka sinnasamasse tagasi, kus ta seda tundis. Ja lahendust ei olegi.
Kirjanik ise ütleb, et oluline ei ole mitte raamat, vaid tunded, mida see lugejas tekitab. Ja tunded on kummalised. Mitte midagi ei saa aru, aga lugemist lõpetada ka ei saa. Ja nii kuni lõpuni. Igatahes ülipõnev ja eriline. 
Äkki me elamegi enda väljamõeldud maailmas? Ja kui me mõtleksime teisti, kas siis oleks maailm teistsugune?
Muuseas ütleb üks tegelane, et krimikirjandus on kõige madalam kirjandusvorm. Võtan nüüd vahelduseks mõne madala raamatu käsile.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik