Jonas Bonnier. Lasud Knutbys

 

Raamatu tegevus põhineb tõestisündinud lool. Nimelt tulistas üks noor naine Upplandi maakonnas 2004. aastal kahte inimest. Neist üks suri, teine jäi elama. Mõrva taga olid ühe äärmuslikult ekstaatilise koguduse pastori manipulatsioonid. Tütarlaps ise määrati psühhiaatrilisele sundravile, pastor aga sai eluaegse vanglakaristuse. Raamatu lõpus on piisavalt viiteid erinevatele allikatele, mida autor on kasutanud. 
Kirjanik alustab 1997. aastaga, kui Knutbysse kolib üks noor perekond. Nad võetakse kogukond hästi vastu, neile leitakse seal sobiv tegevus: naine hakkab lapsehoidjaks, mees koguduse pastoriks. Nimelt on võimalik selle koguduse pastoriks saada igaühel, kes on piisavalt väärikas. Haridus ei ole siin oluline. Ajapikku selgub, et tegemist on äärmiselt rangete reeglitega usulahuga. Naine saab pidevalt ettekirjutusi, kuidas ta peaks riides käima, kellega läbi käima, kuidas laps kasvatama. Koguduse vaimne liider Eva Skoog on paras emamesilane, kes nimetab ennast Kristuse pruudiks ja manipuleerib kõiki. Tema otsustab ka seda, kes kellega paari läheb. Samuti sunnib ta mehi enda kui Kristuse pruudiga magama ja peab seda pühaks ning puhtaks. Kõik, mis selles koguduses toimub, on armastuse katteloori all ja Kristuse nimel. Selline vaimne terror viib traagiliste sündmusteni. Inimesed kaotavad reaalsustaju, piinlevad, kuid ei suuda sellest ringist väljuda. Sest Kristus ei luba. 
Autor ongi püüdnud asja lahata sellest vaatepunktist, mis võis viia selliste sündmusteni ja mis peategelaste hinges toimus. Ta teeb seda lihtsas keeles ja äärmiselt köitvalt, nii et raamatut on raske käest ära panna. Ja tavaline krimiromaan see ei ole. Pigem omamoodi painav ja vastik lugemine. Tunne on selline, nagu neil inimestel seal koguduses: on piinav ja vastik, aga välja ka ei saa. 
See on justkui jätk John Fowlesi "Maagile". Mõlemad raamatud räägivad elust väljamõeldud maailmas ja manipulaatoritest. Kumbki teeb seda lihtsalt omal viisil. Ja ikkagi: kui suure osa oma maailmast mõtleme me ise enda jaoks välja?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Kujutis
Jonas Jonassoni huumor on lihtsalt väga üle võlli. Omapärane ja piiri peal, nii et igaühele ei pruugi see sobida. Aga mulle meeldib. Meeldib see, et jaburused, mis ühiskonnas reaalselt olemas on, pannakse teise võtmesse ja sellise nurga alt vaadatuna paistavad need veel jaburamad.  Peaaegu igaühel on olnud olukordi, kus tuleb endalt küsida: kuidas edasi? Kuidagi tuleb ellu jääda, midagi teha, et elatist hankida. Jonasson on loonud kolm täiesti erinevat karakterit, kes pealtnäha kuidagi omavahel kokku sobida ei saa. Ometi hakkavad nad koos genereerima plaane, kuidas elamiseks raha hankida. Seejuures on kõik äri-ideed äärmiselt loomingulised ja väljuvad hea maitse piiridest. Eriti lahe on nende kiriku-projekt, aga ilmselt võib see kirikuorganisatsiooni tõsiselt võtvate inimeste seas nurinat tekitada. Tegelikult ei ole ju tänapäeval mitte miski nii püha, et selle üle nalja visata ei tohiks. Ja samas on üles korjatud need jooned, mis tegelikult olemas on, lihtsalt mitte nii nähtaval k
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun
Lisateave