Jonas Bonnier. Lasud Knutbys

 

Raamatu tegevus põhineb tõestisündinud lool. Nimelt tulistas üks noor naine Upplandi maakonnas 2004. aastal kahte inimest. Neist üks suri, teine jäi elama. Mõrva taga olid ühe äärmuslikult ekstaatilise koguduse pastori manipulatsioonid. Tütarlaps ise määrati psühhiaatrilisele sundravile, pastor aga sai eluaegse vanglakaristuse. Raamatu lõpus on piisavalt viiteid erinevatele allikatele, mida autor on kasutanud. 
Kirjanik alustab 1997. aastaga, kui Knutbysse kolib üks noor perekond. Nad võetakse kogukond hästi vastu, neile leitakse seal sobiv tegevus: naine hakkab lapsehoidjaks, mees koguduse pastoriks. Nimelt on võimalik selle koguduse pastoriks saada igaühel, kes on piisavalt väärikas. Haridus ei ole siin oluline. Ajapikku selgub, et tegemist on äärmiselt rangete reeglitega usulahuga. Naine saab pidevalt ettekirjutusi, kuidas ta peaks riides käima, kellega läbi käima, kuidas laps kasvatama. Koguduse vaimne liider Eva Skoog on paras emamesilane, kes nimetab ennast Kristuse pruudiks ja manipuleerib kõiki. Tema otsustab ka seda, kes kellega paari läheb. Samuti sunnib ta mehi enda kui Kristuse pruudiga magama ja peab seda pühaks ning puhtaks. Kõik, mis selles koguduses toimub, on armastuse katteloori all ja Kristuse nimel. Selline vaimne terror viib traagiliste sündmusteni. Inimesed kaotavad reaalsustaju, piinlevad, kuid ei suuda sellest ringist väljuda. Sest Kristus ei luba. 
Autor ongi püüdnud asja lahata sellest vaatepunktist, mis võis viia selliste sündmusteni ja mis peategelaste hinges toimus. Ta teeb seda lihtsas keeles ja äärmiselt köitvalt, nii et raamatut on raske käest ära panna. Ja tavaline krimiromaan see ei ole. Pigem omamoodi painav ja vastik lugemine. Tunne on selline, nagu neil inimestel seal koguduses: on piinav ja vastik, aga välja ka ei saa. 
See on justkui jätk John Fowlesi "Maagile". Mõlemad raamatud räägivad elust väljamõeldud maailmas ja manipulaatoritest. Kumbki teeb seda lihtsalt omal viisil. Ja ikkagi: kui suure osa oma maailmast mõtleme me ise enda jaoks välja?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave