Adam Grant. Järelemõtlemise kunst. Kõhklemise ja eksimise üllatav jõud

 

Meis kõigis on kivinenud arusaamad. Me ise ei panegi seda tähele, kuidas me liigitame asju sobivateks ja sobimatuteks, õigeteks ja valedeks. Aga kuidas me seda teame? Kust selline liigitamine on tulnud? Ja kas see on ikka ainuõige viis maailma asju näha? Lisaks sellele arvame, et teame, mida tahame ja kui mõne aja pärast oma tahtmist muudame, peetakse meid püsimatuteks tuulelippudeks, kes pidevalt loobuvad oma püüdlustest. Aga kes ütles, et minu tahtmised peavad olema kivinenud ja muutumatud? Ja kui ma oma tahtmisest kinni hoian lihtsalt sellepärast, et ma kunagi otsustasin midagi, kas ma siis ei tee iseennast õnnetuks?

Raamatus on kirjeldatud ühe sugulase lugu, kellele suguvõsa juba varases nooruses sisendas, et temast peab saama arst. Tal olid selleks kõik eeldused olemas ja nii ta arstiks õppima läkski. Iga etapi lõpus kahtles ta endas, kas ta ikka tahab sellel teel edasi liikuda, aga siiski ei loobunud. Sest ta oli sellesse teekonda juba nii palju panustanud. Lõpuks pidi ta arstina mitmeid aastaid töötama enne, kui mõistis, et tegelikult tahab ta hoopis midagi muud. Kui paljud noored raiskavad pikki aastaid oma elust, tehes midagi, mida nad on kunagi alustanud, aga mida nad tegelikult üldse teha ei taha?

Autor õpetab meid kõiges kahtlema. Ta nimetab seda teadlase mõtteviisiks. See tähendab välja uurima kõikvõimalikud vaatenurgad ja mõtteviisid ning selle põhjal järeldusi tegema. Mitte käituma nagu poliitik, jutlustaja või prokurör, kelle ülesandeks on oma seisukohti kaitsta ja jutlustada oma tõde ka siis, kui see ei tundu õige. 

Mitte keegi ei valda tõde. Me peame seda endale tunnistama. ja sellepärast on rumal käia ringi näoga, et mina tean, kuidas asjad päriselt on. Ega ikka ei tea küll.