Bo Svenström. Ohvrite ohver

 

Natuke teistmoodi ülesehitusega krimka. Üldiselt on rootsi krimikirjandus kaunis sarnase käekirjaga, aga see siin on sootuks teistsugune. Raamat koosneb kolmest osast. Esimene on tavapärane uurimine. Laipu tuleb ridamisi, peaaegu igas peatükis leitakse keegi surnuna ja tundub et tegemist on allilma omavahelise arveteõiendamisega. Igal pool on näts, nikotiininäts. Keegi ei saa aru, kust see tuleb ja miks mõrvar nii lohakas on. Natuke mustrist väljas on ka peategelasest uurija Carl Edson. Kui tavaliselt on selliste romaanides keskeale kalduvad meesuurijad ennast veidi lohakile jätnud ja kimpus oma eraeluga, siis Carl on kogu aeg korrektne, ontlik, eraelu paistab ka enam-vähem korras olevat. 
Raamatu teine osa ei olegi justkui krimi. See valgustab ajakirjanik Alexandra Bengtssoni sisemaailma ja mälestusi. Juba poole raamatu pealt tekib küsimus, mida siin üldse enam kirjutada on. Justkui kõik oleks juba selge. Aga siin annab autor lugejale eksitava jälje.
Kui Alexandra ise langeb koletu vägivalla ohvriks, siis tekib tõepoolest küsimus, mis õieti toimub. Viimases osas loksuvad tükid lõplikult paika. Kui ei oleks tagakaane sissejuhatavat teksti, siis tuleks lõpp ilmselt üllatusena. Aga seekord rikub tagakaas üllatuse ära. Üsna varakult on võimalik aimata seoseid erinevate tegelaste vahel. Aga raamat ise on täitsa arvestatav krimka. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja