Erich Maria Remarque. Jaam silmapiiril

 

Erich Maria Remarque teoste lugemine on kindla peale minek. Siin ei saa olla pettumust. Raamatu tagakaanel on tutvustus, mis ütleb, et see romaan kuulub kirjaniku varasemasse loomeperioodi ning ilmus vahetult enne kuulsust toonud "Läänerindel muutuseta". See äratab huvi. 
Romaan räägib elumehest ja autovõidusõitjast Kaist, kes balansseerib kodukoha mõisa rahuliku elu ja pöörase seikluslikkuse vahel. Näib, et ta igatseb alati seda, mida parasjagu ei ole. Omamoodi sümbolitena on romaanis esindatud naised. Ühest küljest noor Barbara, puhas, süütu, kandmas endas maamõisa rahu ja teisest küljest suurilmadaamid: mehi võidusõidurajal enda pärast võitlema panev ameeriklanna Maud Fhilby ja kõrgklassi kuuluv Lilian Dunquerke. Kai elu nende kolme naise vahel on justkui pokkerimäng. Ta üritab kogu aeg justkui võita, aga alati lipsab miski nina eest ära. Kogu suhtlus suurilmadaamidega toimub pidevalt mitmel tasandil. Sõnad, mida välja öeldakse, varjavad endas väljaütlemata mõtteid. Nii kujunebki sellest kõigest omamoodi äraarvamismäng. 
Kui naistega on Kai väliselt elumehelik, aga sisemiselt ebalev, siis võidusõidurajal on ta kindlus ise. Autod ei peida endas varjatud tähendusi, neid tuleb lihtsalt valitseda. Ja seda Kai teeb. Aga siia lisandub võidusõitjate omavaheline rivaliteet, pidevalt üritatakse üksteist psühholoogiliselt nurka suruda.
Selles romaanis on nii palju. Tegevus justkui toimub ja ei vii õieti mitte kusagile. Ei saagi viia, sest Kai ise ka ju lõppeks ei tea, mida ta päriselt tahab. Samas on iga vestluse taga mingi varjatud mõte, mis esitab lugemisel väljakutse: kas sa tabad selle ära või mitte. 
Parma printsess kõrvaltegelasena on muljetavaldav. Selles, mida see vana naine räägib, on nii sügav tarkus. Olgu kasvõi see:
"Kui võtta kivikandjalt koorem, tunneb ta kergendust," jätkas printsess. "Aga kui võtta koorem hingelt, hakkab hing kaeblema. Me oleme mitmete põlvkondade jooksul vabadusest sedavõrd võõrdunud, et peame koormat õigeks. Mispärast te tahate endale midagi kanda võtta?"

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave