Yuval Noah Harari. 21 õppetundi 21. sajandiks

Midagi on maailmaga lahti. Viimastel aastatel näib, et senised süsteemid ei toimi ja kõik on muutunud kaootiliseks. Mingi pidepunkt on puudu. Enam ei ole turvaline elada. Kogu aeg on tunne, et ees ootavad järjekordsed vapustused, mis pööravad kogu senise elu pea peale. Aga tahaks ju elada nii, nagu oleme harjunud, sest nii on mugav. Ja kogu aeg on kiire. Isegi siis, kui tegelikult ei ole kiire.
See raamat annab paljudele küsimustele vastused. Või vähemalt ühe võimaliku versiooni neist. Autor on hariduselt ajaloolane ja käsitleb siin maailma ajalugu väga laia pildina, kogu maailma ja kogu ajaloo kontekstis. See viib vaatenurgani, mis muudab küsitavaks kõik seni iseenesestmõistevanana tundunud mõisted. Näiteks vabadus. Kuivõrd meil siiski on võimalusi oma valikuid tänapäeval teha? Jah, meil on illusioon, justkui võimalusi oleks piiramatult, aga kes on see, kes meile pakub informatsiooni turul olevate võimaluste kohta? Ja mille järgi ta otsustab, mida mulle pakkuda? Ja kas lisaks pakutavatele võimalustele on veel olemas mingeid variante, millest ma midagi ei tea? Sellises kontekstis muutub vabaduse mõiste küsitavaks. Kas seda üldse on ja kas seda kunagi on olnud? Ja mis tuleb?
Aga tagasi küsimuse juurde, mis on maailmaga lahti. Inimesed vajavad elamiseks kollektiivset lugu. See paneb asjad süsteemi ja ühiskonna toimima. Läbi ajaloo on lood vaheldunud. Kui vana lugu kaotab väärtuse, tuleb asemele uus. Lähiajaloos töötasid väga hästi natsionaalsotsialism (küll lühikesel perioodil, aga see-eest tugevalt), kommunism ja liberaalne demokraatia. Viimased toimisid pikal perioodil paralleelselt ja kui idablokk kukkus, jäi alles viimane. Meil oli tunne, et ees on piiramatu vabaduse ja õnne aeg. Sest liberaalse demokraatia tuum on vabadus igas eluvaldkonnas. Aga nüüd, viimastel aastatel, on saanud selgeks, et liberaalse demokraatia lugu ei toimi. Seda, mida ta õpetab, ei ole olemas. Ja uut lugu ei ole. Aga inimesed vajavad lugu ja sellepärast ongi ühiskond segaduses. Justkui otsitakse midagi, mida ei ole olemas. 
Lisaks sellele on igaühel oma lood, mille koondnimetus on "mina". Kui inimene sünnib, siis "mina" pole olemas. See kujuneb väliskeskkonna mõjul. Ja meie sees on palju lugusid, mida me vastavalt vajadusele vahetame. Seejuures ei pruugi need loogiliselt üksteisega üldse sobida, aga me ju ei mõtle sellele, see kõik toimub automaatselt. Ja me ei ela vaakumis, lugusid tuleb aina juurde. Seega ka meie "mina" muutub pidevalt, tahame me siis seda või mitte. 
Mis on sellel kõigel pistmist 21. sajandi arengutega? Autor toob välja meid kõige enam mõjutavad suunad: biotehnoloogia ja infotehnoloogia kiire areng, totaalne tarbimismentaliteet, keskkonnakahjustused. Ja selles kontekstis kaotavad ka mõisted "rahvus" ja "riik" oma tähenduse, sest arengud on piireületavad. Enam ei saa iga riik ja rahvas toimetada omaette, sest internet ja keskkonnakahjustused pire ei tunne. Aga riikidevahelist reaalsed koostöö ka ei ole. See, mida me nimetame Euroopa Liiduks, ei ole koostöö. See on lihtsalt üks nimi, mille taga on jällegi väljamõeldud lugu. 
Ülaltoodud arengud ühest küljest teevad meie elu lihtsamaks, aga neil on ka omad ohud. Näiteks ennustab autor, et pole kaugel aeg, kus tehisintellekt võtab üle (või tegelikult me anname talle vabatahtlikult) suure osa töökohtadest. Jutt ei ole siin ainult lihtsates töödest, nagu poe kassapidaja, vaid kõrgesti austatud ametitest, mida ülikoolis saab suure vaevaga omandada. Sellisel juhul muutub küsitavaks, kas töölkäimine on normaalsus. Võib-olla tulevikus palgatööd sellisel kujul laiemas plaanis ei olegi. Aga mis saab siis neist inimestest, kes vabanevad? Millest nad elavad? Üks võimalik variant on see, et tekib laiapõhjaline kasutute inimeste kiht, kelle elu sõltub kodanikupalgast. Neil lihtsalt hoitakse hing sees. Ja selle kõrval on kitsas eliit, kelle käsutuses on informatsioon. Just sõna "informatsioon" on siin võtmetähtsusega. See, kes valdab ja jagab informatsiooni, tuleb toime ja elab mugavamalt. Ülejäänud peavad siplema toimetuleku piiril. Paneb mõtlema. Kui vaadata, kuidas infotehnoloogiat viimastel aastatel igapäevaelus rakendatakse, siis tundub, et autor ei pruugigi valetada. Võtame näiteks poodide nutikassad, alles mõni aasta tagasi tundusid need imelikud ja ebanormaalsed, aga nüüd kasutavad neid kõik. 
See kõik muudab küsitavaks ka hariduse olemuse. Kas see, mida lapsed praegu koolides õpivad, on rakendatav kolmekümne aasta pärast? Mitte keegi ei tea. Aga autor toob siin välja kolm universaalset oskust: olemasoleva info hulgas loogiliste seoste ja järelduste loomine, uute tundmatute olukordadega kohanemine ja sotsiaalse suhtlemise oskused. Need ei kao kusagile. 
Kogu raamat tundub üsna hirmutav ja pessimistlik, aga ta ei ole seda. Lõpuks küsime ju ikka endalt: kui kõik senised kindlad kategooriad, mille üle me pikemalt ei mõtle, on tegelikult välja mõeldud ja olematud, mis siis üldse olemas on? Ja mis on selle kõige mõte? Autor vastab: on olemas maailm. On olemas meie enda keha ja meel. Kõik muu on lihtsalt üks suur välja mõeldud lugu. Ja sellest piisab. Aga selles lugude rägastikus tuleb võimalikult hästi toime tulla. 
 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik