Fred Jüssi. Olemise mõnu

 

See raamat on siin mõnda aega lihtsalt pildina üleval rippunud. Aga ma ei saanud kirjutada. Mitte sellepärast, et aega poleks olnud. Lihtsalt tunnen Fred Jüssi ees nii suurt aukartust, et kõik, mida ma tahtsin kirjutada, tundus ebapiisav. 

Raamat sisaldab Jaan Tootseni intervjuud Fred Jüssiga, seejärel tulevad "Ööülikooli rännakud" kirjalikus vormis. Niisiis on tegemist mõtisklustega erinevatel teemadel. See kõik ei piirdu ainult loodusega, pigem tuleb juttu keskkonnas kui tervikust. Kui tänapäeva tavalise ruttava inimese maailmas loodust praktiliselt ei eksisteerigi, siis see raamat toob selle tervikpilti tagasi. Ta tuletab meelde, et me oleme üks osa tervikust ja kui me terviku ära lõhume, siis läheme ka ise katki. Inimene kujundab oma tujude ajel keskkonda ümber, aga ta ei märka, mida ta sellega teistele elusolenditele teeb. Võtame kasvõi selle, et Kadrioru pargi vanade puude mahavõtmine ja uutega asendamine võtab (võttis?) elupaiga vähemalt kahekümne kahelt linnuliigilt. Jah, lapsevankriga emadel on ju tore jalutada lillepeenarde ja noorte puudega kaunistatud alal, aga elu ei koosne ainult noortest emadest. Mitte et emadus ei oleks oluline, aga maailmas on ka palju muud ja äkki saaks teha kuidagi nii, et kõik mahuksid ära.

Maailm on nii kiireks muutunud. Veider on see, et kiirus on meie enda sees, aga me ei oska seda pidurdada. Aga üllatav on, et see kajastub ka linnulaulus: neil puuduvad lõpud, mis vanasti olemas olid. Ka küürvaalade laul on lühemaks jäänud. Justkui kõigil oleks kiire. Mis toimub? Ja kas me saame selle vastu midagi ette võtta? Kas peaksimegi, või oleks mõistlikum kiire vooluga lihtsalt kaasa ujuda? Sest aeg on ju selline. Mittemidagitegemisel, lihtsalt olemisel, on väärtus. See annab nii palju. Ja seda peab oskama. 

Olen võtnud endale mõned päevad, kus ärgates sean endale eesmärgiks täna mitte midagi teha. Need mittemidagitegemise päevad on kõige produktiivsemad. Seejuures on eesmärgi täitmine väga raske, sest me oleme harjunud ruttama ja asjalik olema. Tavaliselt lendab mu eesmärk vastu taevast. Näiteks ühel sellisel päeval astus mu uksest sisse üks võõras mees ja küsis, kas ma tahaks oma vana paadi maha müüa. Ma olin sellest juba aastaid tahtnud lahti saada, loomulikult ütlesin talle, et viigu see lihtsalt jalust minema. Aga võib-olla juhtus see kõik puhtalt sellepärast, et andsin sellele endas ruumi? Võib-olla oleksin ma muidu sellel päeval mingil üritusel möllanud ja mind ei oleks koduski olnud? 

Samal päeval otsustasin siiski mittemidagitegemisega jätkata. Lamasin maja taga voodis (jah, mul on voodi õues) ja vaatasin puulatvades vareseid. Keskendusin helidele minu ümber ja proovisin märgata, kui palju on sellist, mis tuleb puhtalt loodusest ja kui palju on inimtekkelist müra. Ma ei ela linnas. Maakoht, kus elan, on väga kõrvaline, aga tulemus oli üllatav. Nii palju oli inimese tekitatud helisid: pidevalt oli maanteel autode müra, kellelgi mängis aias muusika, järvel sõitis ringi skuuter, keegi hüüdis kedagi... See oli lakkamatu häälte jada. Ja sinna kõrvale natuke tasast tuult ja vareste kraaksumist. Me võtame inimestena maailmas ikka väga palju ruumi ära ja ei märkagi, et teised tahavad ka elada. Jah, sellised mittemidagitegemise päevad on palju produktiivsemad kui need, kus ühelt tegevuselt teisele jooksen. Need seavad asjad uude perspektiivi ja teevad selgeks, et suurem osa asjalikke tegevusi võib vabalt ära jätta, sest need ei vii mitte kusagile. 

Inimesed omandavad tarkust erineval moel. Mõni saab seda raamatutest. Mõnel tuleb see lihtsalt ümbritsevat märgates. Mõnel ei tulegi mingit tarkust, sest meeled on lihtsalt kinni ja ta ei märkagi, et üldse elab. Eks igaüks elab omamoodi. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik