Mari Jungstedt. Silmale nähtamatu

 

Üks lihtne krimilugu Gotlandilt. Mõrvad - nagu ikka. Muidu ei oleks ju krimi. Ridamisi leitakse tapetud naisterahvaid, kõik on alasti, iseenda aluspüksid suhu topitud. Seejuures on tapmisviisid erinevad ja see ajab politsei segadusse. Kogu saare elanikud on hirmunud, naisterahvad ei julge välja minna. Aga kõiki tapetuid ühenda veel ka see, et nad on 34-35-aastased. Ei grammigi nooremad ega vanemad. See tundub imelik. Kui mõrvar tapab juhuslikke naisi, siis kuidas ta nende vanust teab?
Raamatu teeb teistsuguseks see, et autor annab õige varakult aimu mõrvade motiivist. Ta viib lugeja ekskursile mõrvari lapsepõlve. Ja seal juhtub asju. Koolikiusamisest tõuseb aastatepikkune viha, mis nõuab kättemaksu. Aga kuni lõpuni ei saa me teada, kes on nende tegude taga. Samas - kui tavaliselt krimiromaanis jalutab süüdlane kogu loo vältel politseinike nina all, siis siin nii ei ole. Tegemist on lihtsalt ühe põgusalt pildilt läbi käinud tegelasega. Aga mõtlema paneb siin see, kuidas lapsepõlves juhtunud lood hakkavad inimese mõttemustreid mõjutama. See siin on mõnevõrra ekstreemne võimalus, aga tegelikult jälitavad kõiki mingisugused lapsepõlvelood. Ja oleks hea, kui need oleksid helged ja toredad. 
Selle raamatu üks võlusid on selles, et autor kirjeldab mõnusalt Gotlandi loodust ja olustikku. See on justkui omamoodi väljamõeldud reisiraamat. Rohuväljad ja lambakarjad - kõik on mainitud. Isegi Gotlandi hobusetõu ajalugu. Aga muidu on lugu üsnagi tavapärane. 
Mingil hetkel lugemise käigus hakkasid asjad mulle tuttavana tunduma. Selgus, et kunagi väga ammu oled seda raamatut juba lugenud. Kui tavaliselt viskan sellel puhul raamatu käest, siis seekord lugesin lõpuni. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik