Mari Jungstedt. Silmale nähtamatu

 

Üks lihtne krimilugu Gotlandilt. Mõrvad - nagu ikka. Muidu ei oleks ju krimi. Ridamisi leitakse tapetud naisterahvaid, kõik on alasti, iseenda aluspüksid suhu topitud. Seejuures on tapmisviisid erinevad ja see ajab politsei segadusse. Kogu saare elanikud on hirmunud, naisterahvad ei julge välja minna. Aga kõiki tapetuid ühenda veel ka see, et nad on 34-35-aastased. Ei grammigi nooremad ega vanemad. See tundub imelik. Kui mõrvar tapab juhuslikke naisi, siis kuidas ta nende vanust teab?
Raamatu teeb teistsuguseks see, et autor annab õige varakult aimu mõrvade motiivist. Ta viib lugeja ekskursile mõrvari lapsepõlve. Ja seal juhtub asju. Koolikiusamisest tõuseb aastatepikkune viha, mis nõuab kättemaksu. Aga kuni lõpuni ei saa me teada, kes on nende tegude taga. Samas - kui tavaliselt krimiromaanis jalutab süüdlane kogu loo vältel politseinike nina all, siis siin nii ei ole. Tegemist on lihtsalt ühe põgusalt pildilt läbi käinud tegelasega. Aga mõtlema paneb siin see, kuidas lapsepõlves juhtunud lood hakkavad inimese mõttemustreid mõjutama. See siin on mõnevõrra ekstreemne võimalus, aga tegelikult jälitavad kõiki mingisugused lapsepõlvelood. Ja oleks hea, kui need oleksid helged ja toredad. 
Selle raamatu üks võlusid on selles, et autor kirjeldab mõnusalt Gotlandi loodust ja olustikku. See on justkui omamoodi väljamõeldud reisiraamat. Rohuväljad ja lambakarjad - kõik on mainitud. Isegi Gotlandi hobusetõu ajalugu. Aga muidu on lugu üsnagi tavapärane. 
Mingil hetkel lugemise käigus hakkasid asjad mulle tuttavana tunduma. Selgus, et kunagi väga ammu oled seda raamatut juba lugenud. Kui tavaliselt viskan sellel puhul raamatu käest, siis seekord lugesin lõpuni. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave