Bob Burg ja John David Mann. Andmise jõud

 

Suur osa inimestest elab hoiakuga, justkui maailm oleks neile võlgu. Nad peavad alati midagi saama. Ja kui nad midagi teevad, siis on esimene küsimus: mis ma selle eest saan? See on meile sisse kasvatatud. Heale lapsele antakse ju ikka preemiat. Eks suurem osa õpimotivatsioonist koolis taandub ju ka heale hindele, tahame me seda siis või mitte. Sellist mõtteviisi toetab tegelikult kogu ühiskondlik hoiak, mis kajastub ajakirjanduses. Paradoksaalsel kombel piirab aga saamahimu meie edasiliikumist. Just sellepärast me kusagile ei jõuagi, et tahame pidevalt midagi saada. 

Ühiskondlik hoiak annab meile ka kuvandi, justkui rikkad inimesed oleksid saamahimulised ja vaesed omakasupüüdmatud ning head. Tegelikult ei pruugi need kaks omadust teineteist üldse välistada. Võib-olla on siiski olemas rikkad (ma mõtlen, päriselt rikkad, mitte liisingurikkad), kes on valmis kaasinimestele pühenduma, ilma et kohe tasu küsiks? Võib-olla on olemas vaesed tigedad inimesed? Krimiuudised on täis vaesuses sündinud vägivalda.

See on lihtne raamat. Väljamõeldud lugu noormehest, kes tahab edu saavutada ja kes viiakse kokku tundmatu mentoriga. See omakorda korraldab kohtumisi uute inimestega. Ja igal kohtumisel õpib noormees uue reegli. Tingimus on see, et tal tuleb õpitud reeglit samal päeval kasutada. Kõik reeglid on seotud hoiaku muutmisega: tuleb lõpetada mõtlemine, et mida ma selle eest saan. Tuleb lihtsalt anda, ilma et selle eest midagi ootaks. Maakera on ümmargune, kõik, mida sa teed, tuleb nagunii ringiga tagasi. Ja seda ringi tehes asjad paisuvad. 

Niisiis: kui tahad edasi liikuda, pead keskenduma andmisele. Jutt ei käi rahast, pigem ikka käitumisest. Tegelikult on see paradoksaalne, et ilmselt selle raamatu lugejaskond on just need inimesed, kes tahavad saavutada edu. Ja nüüd korraga tuleb sellest mõttest lahti lasta. Nii raske on maha jätta lapsepõlves sisseõpitud hoiakud. Raske on unustada, kuhu ma liikuda tahan ja mida ma selleks tegema pean. Aga ei peagi ju unustama. See ei pea lihtsalt olema esiplaanil. 

Omaette lugu on viimase reegliga: sa pead olema valmis ka vastu võtma. Me justkui oleksime selleks valmis, aga siiski enamik meist reageerib komplimentidele nii: mis te nüüd, mis te nüüd. Me justkui ei usuks, et keegi võib meile midagi head ja ilusat öelda. Ja kui ütleb, siis mõtleme alati, mis konks selle taga on. Aga võib-olla ei olegi? Võib-olla oli see kompliment siiras?

Igal juhul on see värskendav lugemine, aga kasu sellest saab olema siis, kui raamatus toodud reegleid rakendada. Ja see ei olegi nii lihtne.