Steinar Bragi. Mägismaa

 

See on "Hans ja Grete" täiskasvanutele, Islandi moodi. Ma ei mäleta, kas lapsena seda muinasjuttu lugedes ka nii õudne oli. Tegelikult on see ju hirmus küll, kui kaks last eksivad ära ja jõuavad nõia juurde. Ja pärast ei saa enam kuidagi minema. Miks üldse lastele niisuguseid lugusid jutustatakse? Sellel peab ju mingi põhjus olema. 
Aga "Mägismaad" lugedes on õudne küll, sest mitte kuidagi ei saa aru, mis on päris ja mis mitte. Ja kui suur osa kogu loost on tegelaste pettekujutelm? Neli inimest lähevad keset Islandit asuvasse liivakõrbesse automatkale. Nad eksivad ära ja korraga sõidavad nad liivatormis ühte majja sisse. Nii peavad nad jääma sellesse majja, kus elavad kummalised vanainimesed. Pidevalt ilmuvad nende ette kõhedust tekitavad detailid: kaks rebast, luudekuhilad, üksik laternapost keset kõrbe, peidetud tuba, mahajäetud asula... Selliseid asju on nii palju. Noored üritavad asustatud punkti jõuda, aga kõik, mida nad selleks teevad, ebaõnnestub. Nad lihtsalt on selles majas kinni. Omaette liini selles loos moodustavad inimeste omavahelised suhted. Igaühel neist on mõni luukere minevikust, mida ta üritab teiste eest kiivalt varjata. Ja omavahel suheldes löövad lõkkele tugevad emotsioonid, armastusest kuni vihani välja. Ja hirmud, hirmud, hirmud... 
Ühtede kaante vahel on justkui kaks raamatut: ühest küljest lihtsakoeline sündmuste kirjeldus, teisest küljest vaade tegelaste sisemaailma. Ja lõpuks jääbki selgusetuks, mis siis tegelikult juhtus. 
Viimasel ajal olen tihti juhtunud lugema imelikke raamatuid, millest ei saa mitte midagi aru, aga käest ära panna ka ei saa. Ilmselt ei olegi maailm päris üheselt mõistetav. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik