Lars Saabye Christensen. Oscar Wilde´i lift

 

Lars Saabye Christenseni "Poolvend" on selle blogi esimene sissekanne. Mäletan, et sain sellest niisuguse emotsiooni, et kui ei oleks saanud seda välja kirjutada, siis oleksin läinud lõhki. Kõik selle kirjaniku raamatud on kvaliteedimärgiga, nii et mul ei teki kunagi kahtlust, kas võtan need lugeda või mitte. Võib lausa öelda, et Christensen on üks minu lemmikuid kaasaegsete kirjanike seas. 
See siin on novellikogu. On omamoodi vaheldus lugeda lühemaid lugusid, eriti mõnus on seda teha suvel. Christensen ise ütleb, et ta korjab lugusid ja seob need valedega, nii te valetamisest saab lõpuks tõde. Ja lood on äärmiselt teravmeelsed. Siin on väga palju seitsmekümnendate aastate Oslo olustikku, konflikte põlvkondade ja erinevate ühiskonnakihtide vahel. Loo lõpus on alati mingi ootamatu puänt, mille peale ei suudaks uneski tulla. See on küll maitseasi, aga eriti terav oli minu jaoks lugu "Ajutine". See on nii peen ja nünasirikas, et asja ümberjutustamine oleks puhas rüvetamine. Seda peab ise lugema. Kõikide novellide puhul ongi oluline sõnade taha jääv varjatud tunne. Seda kas tabad või ei taba. Kui ei, siis jääb kogu mõnu saamata. 
Ma ei tea, kas see on tahtlik või mitte, aga üksikud detailid seovad omavahel erinevaid jutte. Justkui eelnev vihjaks millelegi järgnevale. Võib-olla ei ole see taotluslik, aga mingid peenikesed niidid seovad need lood üheks tervikuks. Nii räägib autor põgusalt ühes novellis tüdrukust, kes jäi lennuõnnetusel ellu, teises novellis tuleb aga juttu kohutavast lennureisist, pardal väike vanainimese näoga tüdruk. Või kui ühes loos ilmub advokaat, kes on endine Lossipargi lõngus, siis kusagil varasemas loos on neist lõngustest pikemalt juttu. Nii moodustavadki lood tervikuna omamoodi olustikukirjelduse.
Eha Vain on kirjutanud raamatule kaassõna. Seda tasub ka kindlasti lugeda. Tuleb välja, et autor teeb (või on teinud) ka muusikat. Vain nimetab seda jazzi sugemetega rockmuusikaks. Kuulasin huvi pärast, mis see on. Ma nimetaks seda retsitatiivseks bluesiks. Mõnus tšill lugu taustal, loeb keegi norrakeelset teksti. Kahju, et keelest aru ei saa, nii läheb suurem osa lugudest kaduma. Aga siin on link ka.
Ma liigitaks kõik seni loetud Christenseni teosed väärtkirjanduse alla. Igal juhul tasub neid kätte võtta. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja