Maria Adolfsson. Tormihoiatus

Läksin raamatukogusse ja ütlesin, et kui ma ühte korralikku krimkat ei saa, siis ma suren. Olen viimasel ajal sattunud lugema selliseid krimkasid, mis on tegelikult laibaga naistekad. Ei ole leidnud midagi, mis tõelist põnevust pakuks. See paneb mind mõtlema, mis mind selliste raamatute juures niimoodi köidab. Ilmselt mitte janu roimade järele. Tavaliselt samastun lugedes siiski uurijaga ja püüan sotti saada, kes ja miks asja taga on. Niisiis köidab mind jälgede ajamine ja siit ma selle sain.

Üldiselt Põhjamaade krimi on suhteliselt kindla peale minek, nii ka seekord. Ja oma põnevusjanu sain kustutatud küll, nii et surema ma ei hakka. Tegemist on sarjaga, millel on täiesti eraldiseisvad osad, nii et järgmise lugemine ei eelda, et eelmised loetud oleksid. 

Peategelaseks on naisuurija Karen Eiken Hornby, naine, kellel on selja taga traagiline minevik ja käsil omajagu kirju eraelu. Mingeid armusuhteid siin ei ole, aga hättasattunud sõbrannad ja omadega puntras pooltuttavad, kes talle koju sisse kolivad, on täitsa olemas ja sisustavad ta elu kenasti ära. Lisaks veel motojõuku kuuluvad karmid sugulased. Nii et mäng käib seaduslikkuse piiril. 

See on raamatusarja teine osa, esimest ma kätte ei saanud, aga sellest pole midagi. Võib-olla kunagi hiljem. Tegevus toimub Noorö saarel, kus peamiseks tööandjaks on viskitehas ja üleüldse - kõik tunnevad kõiki. Lisaks sellele on välja kujunenud omamoodi ajalooline koorekiht. Vanast karjäärist leitakse eaka mehe laip. Uusaastaööl lõigatakse veel ühe mehe kõri läbi. Seda kõike Karen uurima lähebki. Eks see ole üks paras pusimine ja suurem osa raamatust on suhteliselt rahulik. Lihtsalt tuleb jälgida, kes kellega mida räägib. Aga lõpus läheb märuliks, Karen satub plindrisse ja tuleb sealt napilt välja. Loomulikult tuleb, sest raamatu järgmine osa juba ootab mind. Ja ma kavatsen seda kohe lugema hakata.