Mauri Dorbek. Ma tahan ma suudan ma võin

Igaüks küsib endalt mõnikord, miks me siin maa peal üldse olemas oleme. Aga tavaliselt kaob see küsimus lugematutesse elutoimetustesse niimoodi ära, et me lihtsalt kulgeme ühes tegevusest teise, mõtlemata, kas ja milleks see kõik on vajalik. Kristi Ojasaare lugu paneb perspektiivid paika. See raamat on Mauri monument oma armastatud naisele Kristile. See on kirjutatud nii lihtsalt ja siiralt, et lihtsalt ei saa käest ära panna. Minul jäi ühe öö uni seetõttu väga napiks ja ma ei kahetse. Üle hulga aja hoidsin käes raamatut, mis mu täielikult alla neelas. 

See lugu ei ole algselt üldse raamatuna mõeldud. Lihtsalt terapeut soovitas Mauril endast valu välja kirjutada. Sellepärast ei maksa siit otsida läbimõeldud ülesehitust ja ja keelelist filigraansust. Aga just see teebki selle raamatu nii eriliseks. Lihtsalt aus lugu sellest, kuidas kallis inimene su silme all kiiresti hääbub. Siin on jutuks võetud sellised teemad, mida avalikult ei räägita ja ausalt neist ei kirjutata. See siin on aus. See, kuidas sa võitled lõpuni, aga loodus on ikkagi tugevam ja vahel tuleb sellega lihtsalt leppida. Küsimus MIKS???? jääb siin vastamata. Lihtsalt on. 

Siin on kõigile meeldetuletus: me ei jää siia maa peale igaveseks ja meist keegi ei tea, millal see kõik otsa saab. Lihtsalt ühel päeval on minek ja kõik. Selle mõtte eest ei maksa põgeneda, see lihtsalt on nii. Aga esitaks endale siis küsimuse: kuidas ma elan ja mida pean oluliseks? Ilmselt mitte selle hooaja moesuundi ega isegi seda, kas hetke poliitilised sündmused mulle meeldivad. Inimesed on olulised. Muud ei olegi. 

Selle raamatu arvustamine tundub pühaduseteotusena. Seda ei saa liigitada kategooriasse hea-halb, ilus-inetu. See, kes seda teeb, on loll.