Daniel Glattauer. Kõik seitse lainet

Me elame internetiajastul. Enam ei ole nii, et kogu meie elu toimub nähtavas, käegakatsutavas maailmas. Suur hulk inimesi, eriti nooremad, ei kujuta oma elu ilma veebivõrgustikuta ette. See on justkui teine, kirkam maailm, mis muudab elu huvitavaks. Mulle näib, et selle toime on umbes sama, mis LSD-l. Sellega puuduvad mul küll isiklikud kogemused, kuid olen ühelt tarvitajalt kunagi kuulnud, et pärast narkootilise toime kadumist ei saa päris maailm enam kunagi nii värviliseks, kui ta enne oli. Ja sellepärast peab aina uuesti manustama, et vähemalt miski pinget pakuks. Internetiga näib olevat samamoodi. Kui vaadata inimesi, kes sattuvad veidi pikemaks ajaks piirkonda, kus võrku ei ole, siis kurdavad nad igavuse üle. Niisiis tahaks küsida: mis siis õieti on reaalne, kas see, mis on käegakatsutavana meie ümber või see, mida me arvutiekraanilt näeme.
Kunagi ilmus samalt autorilt raamat "Hea põhjatuule vastu", milles Emmi Rothneri ja Leo Leike vahel puhkeb armastuslugu. Virtuaalne. Nad ei ole teineteist kunagi näinud. "Kõik seitse lainet" on eelmise järg. Vahepeal katkenud suhe jätkub ning jõuab reaalsete kohtumisteni. Seejuures on Emmi abielus ning tal on kaks kasulast. Ja Leo on alustanud uut, reaalset suhet. Ja ikkagi ei saa nad jätta teineteist e-kirjadega pommitamata. Peategelaste tunded väljuvad kontrolli alt ja seetõttu kasvab kogu olukord üle pea. Paratamatult ei saa mitu aastat kestnud suhet lähedaste eest varjata ning see tähendab, et tegemist ei ole enam kahe inimese looga...
Kirjanik on geniaalselt tabanud meie ajastu hõngu. Kogu raamat tervikuna on kahe inimese meilivestlus. Tegemist on intelligentsete inimestega, mitte mingite lollikestest seiklusteotsijatega. Sündmused, mis toimuvad reaalses maailmas, on aimatavad vaid kirjade sisus. 
Jääb üle küsida, mis mäng see selline on. Mis paneb õnnelikku elu (Emmi tunnistab avalikult, et on õnnelikus suhtes, mida ta ei taha lõhkuda) elavat inimest otsima sedalaadi seiklust? Kas inimene ei julge reaalses maailmas ennast päriselt avada, ometi on tal selleks vajadus olemas? Ja nähtamatuna arvuti taga istudes tundub see kuidagi lihtsam, turvalisem? Või on virtuaalmeedia meie meeled niivõrd ära mürgitanud, et päris-eluks enam aega ja energiat ei jätku?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Kujutis
Jonas Jonassoni huumor on lihtsalt väga üle võlli. Omapärane ja piiri peal, nii et igaühele ei pruugi see sobida. Aga mulle meeldib. Meeldib see, et jaburused, mis ühiskonnas reaalselt olemas on, pannakse teise võtmesse ja sellise nurga alt vaadatuna paistavad need veel jaburamad.  Peaaegu igaühel on olnud olukordi, kus tuleb endalt küsida: kuidas edasi? Kuidagi tuleb ellu jääda, midagi teha, et elatist hankida. Jonasson on loonud kolm täiesti erinevat karakterit, kes pealtnäha kuidagi omavahel kokku sobida ei saa. Ometi hakkavad nad koos genereerima plaane, kuidas elamiseks raha hankida. Seejuures on kõik äri-ideed äärmiselt loomingulised ja väljuvad hea maitse piiridest. Eriti lahe on nende kiriku-projekt, aga ilmselt võib see kirikuorganisatsiooni tõsiselt võtvate inimeste seas nurinat tekitada. Tegelikult ei ole ju tänapäeval mitte miski nii püha, et selle üle nalja visata ei tohiks. Ja samas on üles korjatud need jooned, mis tegelikult olemas on, lihtsalt mitte nii nähtaval k
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun
Lisateave