Lutz Dettmann. Anu

Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Mida rohkem: kas aega, sõda või armastust? Vastus: alguses armastust, pärast sõda. Seda kõike seob aeg.
Segastest eelmise sajandi neljakümnendatest on kirjutatud palju. Mõnikord tundub, et see teema on ammendatud. Paraku on see periood niivõrd traagiline ja mitmetahuline, et pea iga tollal elanud inimese saatusest võiks kirjutada raamatu ja iga lugu saaks sootuks erinev. Nii ka see. See siin on ühe noore baltisakslase lugu sellest, kuidas ta sõjakeerises kaotas armastuse, kodumaa - kõik. Ja sellest hoolimata elas edasi. Niisiis annab see lugejale võimaluse näha oma ajalugu tavapärasest veidi teistsuguse nurga alt. Viimasel ajal kipub ära kaduma teadmine, et baltisakslate kodumaa on ikkagi siin. Meie jaoks tundub, et sakslane on sakslane ja kohati ei mõista me, miks mõned sakslased Eestis ja Lätis niimoodi nostalgitsemas käivad. Aga tasuks üritada mõista. Siin on ju nende juured. Ja aeg on piisavalt palju edasi läinud selleks, et lahti saada mõtteviisist, justkui oleks eestlaste müütilise seitsmesaja-aastase orjapõlve peasüüdlane abstraktne saksa rahvas (paraku tuleb selliseid avaldusi ikka ja jälle ette).
Mida siis ikkagi raamatust arvata? Omapärane. Esimene pool jätab mulje, justkui oleks tegemist eelmise sajandi algupoolel välja antud lemberomaaniga. See on täis paksu magusat armastust, kujutatud veidi naivistlikult, kuid samas armsalt. Romaani teine pool lisab kõvasti seiklust, vägivalda, kurbust, valu. Ikka ja jälle on peategelane surmaohus ja teda päästab vaid rida juhuseid. Huvitav on see, et mitmel korral juhtub ta sõjakeerises kokku kunagi ammu kohatud inimestega ning jääb vaid seetõttu ellu. Paneb küsima, kas nii palju juhuseid mõne aasta jooksul on realistlik. Sõltub sellest, kuidas antud romaani suhtuda. Kas ajalooteemaline romaan peabki olema täiesti realistlik? Ilmselt mitte, selleks on tõsiteaduslikud ajalooalased uurimused. Igal asjal on oma koht ja funktsioon.
Millegipärast arvan, et noored inimesed seda raamatut lugeda ei taha, sest see tundub nii vanaaegne. Samas - keskealistele ja vanematele inimestele on see kindlasti mõnus nostalgialugemine, mis mõne pisaragi ehk palgele toob. Tegelikult ei teeks selle lugemine kellelegi paha, sest kõik see, mis puudutab olustikukirjeldust ja taustsündmusi, on kujutatud väga elavalt ja kaasakiskuvalt.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik