Lina Bengtsdotter. Annabelle

 

Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend.

Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole. 

Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna, kus on olnud väga valus? Ja kas alati on sellest abi, et mineviku varjudest vabaneda? Küsimus puudutab mitut romaanikangelast. 

Raamat  on saanud 2017. aasta Rootsi parima krimiromaani auhinna. Teades, kui palju kirjutatakse Rootsis krimiraamatuid, siis ilmselt on tegemist arvestatava looga. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Stephenie Meyer. Keemik