Alex North. Sosinamees

 

Raamatu kaanel on märge "kümnendi parim krimiromaan". Tavaliselt suhtun sellistesse reklaamitrikkidesse skeptiliselt, sest eks see pigem ikka hea müügitulu eesmärki täidab. Seekord ma eksisin, sest tegemist on tõesti kaasakiskuvalt kirjutatud looga. Kas just kümnendi parim, aga kindlasti väga hea. Ja milliste kriteeriumide järgi romaane üldse reastada? Eks ta ole pigem maitseasi. 
Seekord korjasin raamatukogust raamatuid puhtalt kaanepildi järgi. Tundub, et sõrmede külge jäid eriti õõvastava kujundusega raamatud. Ometi on selle raamatu kaanekujundus minu meelest eriti vinge ja omapärane, nii et - kiitus kujundajale. Kuidas liblikamotiiv ja luukered sisuga seotud on, see jäägu lugeja avastada.
Tom Kennedy kolib pärast oma naise surma koos väikese pojaga täiesti uude paika. Värske kodu näeb välja pigem nagu kummitusmaja. Hiljem selgub, et maja varjabki endas tumedaid saladusi. Samas asulas on mõni kuu varem kaduma läinud kuueaastane poiss. Ja kui Tom Kennedy poeg hakkab nähtamatute olenditega rääkima ning kuuleb akna taga sosinat, muutub lugu üsnagi müstiliseks. Krimiloole lisanduvad ka keerukad suhted isa ja poja vahel ja kadumaläinud sugulussidemed. Selles mõttes on lugu vägagi armas (kas luukeredega kaunistatud raamat saab armas olla?). 
Mitu tegevusliini toovad välja ühe läbiva mõtte: poeg, kes on oma isa vihanud ja tema terrori all kannatanud, kopeerib täiskasvanuna paratamatult oma isa tegevusmustrit. Sellest vabanemine algab probleemi teadvustamisest, aga seegi on keeruline.
See on hea põgenemisromaan praegusel keerulisel ajal, viib mõtted mõneks ajaks mujale. Krimkasõprade maiuspala. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik