Romet Vaino. Rabatud

 

Kuidas saab loodust kogeda? Kindlasti mitte läbi raamatu. Aga raamatu kaudu on võimalik saada osa kellegi teise kogemusest ja ka see on väärtuslik. Keegi teine võib jagada midagi sellist, mida me ise ei ole tajunud ja läbi selle tekib uudishimu...

Sellepärast ei hakkagi ma siinkohal raamatu sisul pikemalt peatuma. Seda tuleb lugeda. Kui kirjutaja saab üldse aus olla, siis Romet Vaino seda on. Üdini aus. Raamat justkui räägib rabast, aga autor võtab ennast lugeja ees hingelises mõttes alasti. See on suur julgus ja samas annab lugejale võimaluse ka iseenda vastu aus olla. Seda lugedes oligi üks mu mõte: appi, kui palju me iseendale valetame, kuidas me üritame vastata ühiskondlikele standarditele ja mängida omanimelist rolli, aga samas hinges oleme hoopis keegi teine. Lihtsalt see keegi teine võib olla selle rolli alla nii ära kadunud, et me ise ei leia seda enam üles...

Mingis mõttes pöördus mu maailm lugedes tagurpidi. Või õigetpidi? Kuidas võtta...

Võtsime eile Anna Mariega ette ja läksime varahommikul rabasse. Olen varem ka rabades käinud, aga mitte pimedas või varavalges. Kottpimedas rabas seiklemist pidasin siiski liiga äärmuslikuks, nii et jõudsime kohale parasjagu siis, kui silm juba seletas. Tahtsin omal nahal kogeda seda, millest autor räägib. Uudishimu... 
Ka seda seiklust ei hakka ma siin täpsemalt kirjeldama, aga ma tean, et lähen tagasi. Kusagile mujale, mõnda teise rabasse. Ja kes tahab aru saada, millest ma räägin, peab ise minema. Aga lisan siinkohal paar isutekitajat pilti.
Kui lugemine veel pooleli oli, pidin korraks Tallinnas ära käima. Seal tabas mind ebareaalne kogemus, mis meenutas ulmefilmi. Vaatasin, kuidas hulk inimesi foori all tänavat ületas ja mulle näis, et nad kõik on mingis kastis ja kõnnivad nagu robotid, igaühel koorem kukil. Justkui oleks surutud mingitesse raamidesse, hingeliselt alla andnud, nii et enam ei oska ega tahagi sealt välja saada...
Aga paar pilti veel.


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave