Gert Kiiler. Saatus koosneb juhustest

 

Juhtusin mõni aeg tagasi ETVs nägema kirjandusministri saadet Gert Kiileriga. Jutt oli nii huvitav, et tekkis tahtmine teada saada, mis raamatutega tegemist. Vestlus oli kohati nii üle võlli jabur, et lihtsalt kutsus lugema. Saadet saab vaadata siit. 
Nii juhtuski, et panin ennast raamatukogus järjekorda, et kasvõi ühte raamatut lugeda. Ja ma ei kahetse. Võtsin kätte ja neelasin selle ühe ampsuga alla. Hea kerge lugemine oli. Kuigi tegemist on järjega raamatule "Eranuhke ei armasta keegi", ei seganud see kuigivõrd lugemist, et esimene osa vahele jäi. Küllap võtan selle ka ühel päeval ette. 
Jälle tekkis lugedes selline pehmete villaste sokkide tunne. Eesti autor ja hea eesti keel on ikka üks mõnus kombinatsioon. Teksti on lihtne lugeda, see on täis rikkalikke varjundeid ja lopsakaid väljendeid. Viimased ajavad kohati lausa naerma. Kui mantlis ja kaabus Paul Johnson astub sisse motoklubisse, siis sobib ta sinna sama halvasti kui ülekaaluline nunn missivõistlustele. Kui toas on vaikus, siis võib kuulda maja taga olevas järves ujuvate kalamaimude hingamist. Ja kui sportautot omav detektiiv hakkab juhtima Opelit, siis selle kiirendus meenutab pigem liigesehaiguse käes vaevlevat kilpkonna. Selliseid väljendeid on siin ridamisi ja see teeb lugemise nauditavaks. 
Omamoodi jabur on ka see, et tegevus toimub 1961. aastal Viljandis. Aga Eesti on iseseisev riik. Viljandist on saanud kasiinopealinn ja Ameerikast naasnud eradetektiiv Paul Johnson ajab seal oma asja. Johnson on vana kooli mees, kihutab ringi ja kohtub inimestega. Mingeid tehnilisi vahendeid ta ei kasuta. Lihtsalt järgib, vestleb inimestega ja paneb tööle oma loogika. Johnson ise on väga värvikas tegelane, aga ridamisi lisandub vähemalt sama värvikaid kõrvaltegelasi. Näiteks Benno, justkui paadialune, aga Johnsoni tegevuses väga oluline mutter. Või siis Eva, Johnsoni abiline, seejuures üheaegselt võluv daam ja väga terav pliiats. 
Detektiivi poole pöördub üks rikas noormees, kes teatab neiu kadumisest. Esialgu tundub, et tüdruk on lihtsalt teadmata suunas jalga lasknud, aga kui asja uurima hakatakse, siis läheb päris märuliks. Tapmist ja tagaajamist on küllaga. Osa tegevust on viidud Mustveesse, kui Johnson ja Eva jälgi ajama sõidavad. Käin päris tihti Mustvees, ilmselt järgmisel korral seda külastades hakkab mul naljakas. Et kus see Johnson siis on. 
Pinevust jätkub raamatu lõpuni. Kui krimiraamatuid piisavalt palju lugeda, siis on raske leida üllatusi. Siin on need olemas. Ja nalja peab saama, muidu mina ei mängi (ütles Karlsson Katuselt). 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave