Tõnu Õnnepalu. Siinpool vaikust

 

Selle raamatu kingin ma endale sünnipäevaks. Reeglina soetan koju ainult neid raamatuid, mida kindlasti mitu korda loen ja seda tahan küll varsti jälle lugeda. Minust on saanud Õnnepalu fänn. Otsin raadiosaateid, raamatuid, kõike, sest see, mida see mees ütleb ja kirjutab, on nii kosutav. See toob su välja tänapäeva maailma kiirusest ja tühisusest ning paneb asjad hoopis teistsugusesse perspektiivi. 
Ööülikooli raamatukogu sarja köited koosnevad loengutest, mida on võimalik kuulata ka audios. Samas - raadiosaade ja kirjutatud sõna mõjuvad kuidagi erinevalt. Audiona on mõtted kuidagi valmis ja kuulajal jääb üle need lihtsalt vastu võtta. Lugedes aga dikteerid sa oma tempo ise, paned vahepeal raamatu käest, mõtiskled, käid korra ära oma maailmas, loed sama teksti uuesti. See annab kuidagi võimaluse sügavuti minna ja omaenda sisemusega kohtuda.
Viimane osa raamatust, Toomas Pauli ja Tõnu Õnnepalu vestlus, räägib vaikusest. Sellest, kuidas me ei oska elada tegevusetult, vaikuses. Meil on vaja lärmi, sest oleme sellega harjunud. Justkui vaikus oleks piinlik. Aga samas - iga sõna taga on mõte. Ja kui mõtet ei ole, siis on su jutt lihtsalt tühi loba, et täita vaikust. Me kohtame seda kogu aeg. 
Mul on tunne, et suurem osa massimeedia toodangust ongi tühi loba. Selle taga ei ole mitte mingisugust tõsisemat mõtet. Meie ühiskond on meelelahutusühiskond. Me oleme iseendast sedavõrd võõrdunud, et vajame kedagi, kes lahu(s)taks meie meele ära. Ikka selleks, et mitte iseendaga kokku saada. Ja me oleme nõus selle eest raha maksma. Nii meie ühiskond toimib. Mis siis on iseenda juures niivõrd hirmutav? Kas pidev võrdlemine, püüdlemine mingite edu standardite poole paneb meid iseenda eest põgenema? Et äkki ma ei kõlba, ei ole piisavalt hea...
Selle raamatus on nii palju ainest järelemõtlemiseks, et igaüks, kes tahab aimu saada, mis kaante vahele peidetud, peab ise lugema. Mina loen varsti uuesti, sest mul on seda vaja.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave