Jaan Kaplinski. Vaimu paik

 

Ööülikooli sari on omaette kvaliteet. Kui maailm on jäänud kuidagi kitsaks, siis siin on rohi olemas. Pärast nende raamatute lugemist koged jälle, kui imeline kõik on.
Kaplinski mõtted on nii tõsised ja nii sügavad, et patt oleks neist midagi kirjutada, veel vähem midagi arvata. Ma ei oska maailma näha nii suurelt, nagu tema seda tegi. Aga lugemine on abiks, see raputab lahti iseenese mõtlemisele seatud piirid. 
Sellesse raamatusse koondatud loengute temaatika on väga lai, analüüsides keelt ja kultuuri, põigates loodusteadustesse, astronoomiasse, evolutsiooniteooriasse, ajalukku. Ma ei tea ühtegi teist mõtlejat, kes maailma nii laiapõhjaliselt käsitleks. Ja ilmselt jäi esimesel lugemisel osa mõtteid minu jaoks tabamatuks. Ehk tuleb see raamat veel kord mõne aja pärast kätte võtta. 
Mind puudutas religiooni ja sektantlust käsitlev loeng, kus muuhulgas on juttu sellest, et ilmselt kõigis religioonides on olemas oht, et inimene tahab olla rohkem, kui ta tegelikult on. Ja seda üliinimlikkust taotledes kaotab ta ära selle, mis ta tegelikult on. Iseendaga leppimine on inimeseks-olemise kõige keerulisem punkt. Ja samas eeldab inimlikkus alati teist inimest. Hiina keeles on inimlikkust tähistav märk inimene ja siis kaks kriipsu. Tähendab, inimlikkus on inimese inimlik suhe teise inimesega - ma pean teist samuti inimeseks. See on tänapäeva maailmas tõsine järelemõtlemise koht...
Või loengus Fermi paradoksist näiteks mõte, et inimkond kohandab pidevalt maailma, et tal oleks võimalikult mugav, aga läbi selle mugavuse ta viib iseenda ja ümbritseva hävingusse.
Kusagil lugemise käigus jõudis minuni äratundmine, et elamine on pea kõikide inimeste jaoks talumatult valus asi. Ja siis otsitakse lahendust religioonist, et leida mingi tugipunkt. Loota, et peale selle viletsuse siin on olemas midagi palju enamat. Või siis ehk tänapäeva kontekstis, kus religioon on kaotanud laiema põhja, põgenetakse lõbustustesse, alkoholi, mõnuainetesse. Lihtsalt selleks, et inimeseks-olemine enda jaoks talutavaks teha. Aga samas võiks leppida sellega, et elu ongi selline ja ta lihtsalt voolab. Me ei saa sinna midagi parata. Vastuvoolu ujuda käib üle jõu, järelikult on mõistlik voolus püsida. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun...
Lisateave