See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa. Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll. Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt. - ... paksud ...
Referaadi koostanud Leonhard Vahter Kunagi varajases nooruses sain kätte sellesama töö, mis oli umbes viies koopia kirjutusmasinal trükitud eksemplarist. Ega sealt suurt midagi näha ei olnud ja ega ma suurt midagi aru ei saanud, aga läbi lugesin, sest see oli keelatud. Ja keelatud vili on ju magus. Mõni aeg tagasi lugesin Alar Tammingu "Jalutuskäik raha alkeemiasse" ja mul tuli isu Spenglerit uuesti uurida, sest päris mitmes kohas ta sellele viitab. Ikka on hea aeg-ajalt midagi tõsisemat kätte võtta, avardab veidi maailmapilti. Ma siiski ei hakanud originaalvarianti ette võtma, eesti keeles on ta ju ka olemas, aga mulle tundus ta siiski liiga tõsine tükk. Võib-olla kunagi hiljem. Loomulikult on olemas erinevad teooriad ja igaüks neist on looja seisukohalt õige, aga absoluutset tõde pole ju olemas. Tore on tunnistada, et asju saab alati vaadata mitmel moel ja mida rohkem võimalusi sa selleks näed, seda tolerantsem sa oled. Spengleri ajalookäsitlus ei põhine niivõ...
Kommentaarid
Postita kommentaar