See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa. Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll. Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt. - ... paksud ...
Lõpetasin eile õhtul selle raamatu lugemise ja täna on mul ikka veel tunne, nagu oleksin näinud pikka ja painajalikku und. Niisugust, milles on olemas kõik: nii hea kui halb. Detailid on väga selged, aga kõik tuleb seestpoolt, kusagilt sügavalt. Mäletan, et kui väike olin, siis ühel hetkel leidsin ennast mõttelt, et ma päriselt ei saa aru, kas see, mida ma päeval kogen, on päris. Või hoopis see, mida öösiti unedes näen on reaalsus ja päeval ärkan unenäos. Seda raamatut lugedes tuli sama tunne. See on üheaegselt justkui unenägu ja elu. Ja see läheb nii sügavale, lausa põhjani. Alateadvusest kaugemale. Teisele poole elu. Ja ometi on see elu. Pisut müstiline, aga just see on kogemus, mille lugedes sain. Ma ei tea, kas see on aja märk või olen ise vanuse kasvades pinnapealseks muutunud, aga seesugust sügavuse kogemist tuleb ette harva. Ei tulegi tegelikult, sest kogu aeg peab ju lippama. Kiire, kiire, kiire. Ja asjalik peab olema. Aga kas ikka peab. Kas ema oli asjalik ja pinna...
Kommentaarid
Postita kommentaar