Jo Nesbø. Verekuu

 

See on Harry Hole sarja järjekordne raamat. Kuna mul tuli jälle kriminälg peale, siis läksin seekord kindla peale välja. Jo Nesbo on kvaliteedimärgiga krimikirjanik ja tema Harry Hole sarjas ei ole põhjust pettuda. Ka seekord mitte. 

Harry on matnud oma naise ja kõige lähedasema sõbra. Ta pühib kodumaa tolmu jalgadelt ja suundub Los Angelesse. Oma minevikust ei taha ta enam midagi teada. Ta tahab lihtsalt ennast surnuks juua. Aga siis toimub kohtumine ühe vanema daamiga ja Harry elu saab taas mõtte. Loomulikult satub ta sekeldustesse ja asjade klaarimiseks jääb aega täpselt nädal. 

Samal ajal leitakse Oslos nädalase vahega kahe noore naise surnukehad. Neid seob asjaolu, et mõlemad viibisid samal peol, nii et arvatavasti on tegemist sarimõrvariga. Peo korraldaja, kohalik miljonär, on peamine kahtlusalune. Ja nii palkab see mees Harryt eraviisiliselt asja uurima, lootes, et tema nimi pestakse puhtaks. Harryl on raha vaja, et oma lombitagused jamad (õieti küll vanaproua jamad) ära klaarida ning ta küsib kopsaka tasu. Ta klopsib kokku meeskonna, milles on kamp veidrikke: surivoodil psühholoog, narkodiilerist taksojuht, üks põlu all olev politseinik ja ta ise, labiilse käitumisega alkohoolik. Ja aega on vaid nädal, sest muidu võib vanaprouaga Ameerikas midagi hullu juhtuda. 

See on verine lugu. Kokku on siin kuus laipa. Mõrvar muudkui tegutseb. Ja Nesbo tõmbab lugejat korralikult alt. Juba raamatu alguses annab ta selged vihjed tapjale, aga ajab samas asja väga segaseks, sest veel mitmed vihjed viivad lugeja eksiteele. Kahel korral raamatu jooksul tundub, et tapja on leitud. Ja siis selgub, et kinni võetud sai vale mees ning kõik algab otsast peale. Raamatu finaalis on õhtu, kui kuu on punane. Kaks erinevat paari lähevad seda teineteisest sõltumatult vaatama. Mõlema meespool võiks justkui olla otsitav mõrvar. Aga on hoopis kolmas paar, kes justkui on olnud tagaplaanil...

Üks mõte ka: liikide suremine on loomulik. See on aja jooksul kogu aeg toimunud. Aga tänapäeva inimene millegipärast arvab, et see tuleb peatada ja oma tegutsemisega rikub looduse ära. Mida rohkem ta oma rohepöördega pingutab, seda hullemaks asja ajab. Sellise mõttekäiguga tuleb lagedale üks kõrvaltegelane.