Camilla Läckberg. Nõid

 

Ma olen lugenud, aga ei ole pikalt kirjutanud. Lihtsalt katsun jälgida, et kirjutamine ei muutuks kohustuseks. Sellisel juhul kaob selles lust ja asjal pole mõtet. See ei ole ju töökoht. Sestap siis paus. Aga täna tuli tuju kirjutada. 

Läckberg on Läckberg. Ta kas meeldib või ei meeldi. Mina võtan ta kätte siis, kui tahan lugeda midagi, mis erilist pingutust ei nõua. Meeldib-ei meeldi ei puutu siin asjasse. Eks see ole omamoodi eskapism. Seda raamatut kätte võttes oli füüsiliselt tunda, et põgenemine saab olema pikemaks ajaks. Üle kuuesaja lehekülje Läckbergi meenutab pigem Harry Potteri sarja või hoopis Vene kirjandusklassikat. 
Raamatu ülesehitus iseenesest on päris keeruline. Paralleelselt toimub tegevus kolmel ajastul. 17. sajandi nõiaprotsesside taustal jälgitakse ühe õnnetu naise saatust. Loomulikult läheb siin nii, et need, keda sa kõige rohkem aitad, löövad sulle noa selga. Ja massihüsteeria toimib igal ajal. Tegelikult jääb selgusetuks, kuidas see jutustus raamatu ülejäänud osadega seostub. Lahenduse annab alles järelsõna ees olev selgitus. Kes tahab, see usub... Aga huvitav lähenemine. 
Osa raamatust toimub 1980ndatel. Üks nelja-aastane tüdruk kaob talust ning hiljem leitakse ta tapetuna metsajärvest. Süüdi jäävad kaks kolmeteistaastast tüdrukut. Kui kolmkümmend aastat hiljem tuleb üks süüdlastest filmitähena tagasi kodupaika filmivõtetele, kaob samast talust jälle nelja-aastane tüdruk. Temagi leitakse samast paigast. Nii kerkibki üles müsteerium, kas need kaks lugu on kuidagi omavahel seotud.
Uurimisrühm on ikka sama, mis Fjällbacka lugudes varemgi olnud. Aga seekord pühenduksin pigem politseiülem Mellbergile. Igas krimiloos peab olema üks totakas politseinik ja Mellbergi kuju etendab seda värvikalt. Ühest küljest on ta laisk, teisest küljest auahne. Pressikonverentsid suudab ta alati kihva keerata ja tema ennatlikel otsustel on teinekord traagilised tagajärjed. Samas on ta oma pere suhtes väga hea isa ja vanaisa, samuti näitab üles heatahtlikkust inimeste suhtes, kes tõeliselt hädas on. Väga mitmetahuline tegelane. Nii, nagu inimesed maailmas ikka: ei ole olemas üdini musta ega valget, rumalat ega tarka. Kõigis meis on kompott kõigest, ainult et kombinatsioonid on erinevad. 
Romaanil on nii palju kõrvalliine. Tundub, et autor justkui püüaks ühtede kaante vahele mahutada kõik tänapäeva ühiskonna probleemid. Siin on juttu homoseksuaalsusega seotud probleemidest, pagulaspoliitikast Rootsis, teismeliste omavahelisest varjatud kiusamisest, massitulistamisest. Kohati tundub, et seda kõike on korraga liiga palju. Justkui sööks torti, millel on korraga vahukoor, võikreem, keedukreem, šokolaadilaastud, mandlitükid, martsipanililled, võiroosid ja mida iganes veel. Aga eks see ole maitseküsimus. 


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave