Catherine Pancol. Pruudil olid jalas kollased saapad I

 

Väga intrigeeriv pealkiri, kutsub lugema. Huvi toidab seegi, et tagakaane tutvustusel nimetatakse autorit üheks kaasaja olulisemaks prantsuse kirjanikuks. 
India ja Louis on õde ja vend. India on kümme, Louis kaheksa aastat vana. Nende ema on elitaarsest veinitootjate perekonnast välja heidetud, sest abiellus lihttöölisega. Nii ei ole lastel oma päritoluperega mingit kogemust. Nad on lihtsad, siirad, tavalised lapsed, kelle ema elab oma elu kohati puntrasse ja harutab seda siis jälle lahti. 
Ühel hetkel annab nende ema nad veinimõisa väravas onule üle ja ise kaob. Lapsed on täiesti uues keskkonnas, millega peavad kohanema. Romaan ongi ühe perekonna lugu, kus igaüks on omamoodi, igaühel on oma ambitsioonid, inimeste vahel on rohkelt intriige. Kontrastiks sellele on India ja Louis` lapselik siirus. 
Raamatus on rohkelt dialooge, neist osa väga vaimukate ütlemiste ja mahlaka keelega. Eriti nauditav on onu Ambroise ja vanaema Alienori diskussioon enne last saabumist. Nimelt teeb vanaema näo, et ei taha neist lastest midagi kuulda. Paar stiilinäidet ka:

Ambroise oli kummardunud ema kohale ja surunud huuled ta juustele.
"Kuidas te oskate alati olla nii veetlev?"
Ja siis emast eemaldudes:
"Lubage, et olete neile kahele lapsele hea vanaema."
"Ma ei salli vanaemasid. Neil on hallid juuksed ja karvad lõua otsas, nad ütlevad teravusi ja lõhnavad pahasti." (lk 87)
---
"Sa ise oled jõmpsikas. Sa üldse ei mõtle. Abielu on kohandatav institutsioon. Ennekõike on vaja head kokkulepet. Kirg pole nõutav. Sellest saaks isegi segav asjaolu... Samas seob tubli sõprus paari tugevasti."
"Kas te suurest sõprusest sünnitasite neljakümne neljaselt lapse?" (lk 148)

Raamatu näol ei ole tegemist klassikalise looga, millel on algus ja lõpp. Lõppu õeti ei olegi, otsad jäävad lahtiseks. Aga lugu ise koosneb erinevatest fragmentidest, jutustatud justkui veidi hajevil olevana. Mingil hetkel tekivad paralleelid perekonnalooga, millest räägib Marquezi "Sada aastat üksildust". Elu ja sarkastiline huumor ja surm ja jälle elu - kõik segamini. Väga omapärane lugemiselamus. 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Haruki Murakami. Norra mets

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby