Nina Vähä. Testament

 

Ühes Põhja-Soome külas elab perekond Toimi: isa, ema ja kaksteist last. Õigupoolest peaks lapsi olema kokku neliteist, aga kaks esimest on õnnetul kombel lapsena surnud. Osa lapsi on juba täiskasvanud ja otsapidi oma elu peal, nooremad alles eelkooliealised. 

See raamat räägib sündmustest, mis mõjutavad kogu pere elu. Kuidagi on saanud kunagi armastavast isast kogu pere õudusunenägu. Kõik lapsed kardavad teda, neid ühendab hirm. Igaüks tuleb olukorraga toime omal moel. Iga romaani peatükk tutvustab eraldi mõnda last. See vaatleb sündmusi just konkreetse lapse sisemaailmast lähtudes. Mind lugejana paneb imestama, kuivõrd erineva maailmapildiga inimesed kasvavad üles samas keskkonnas. Ja kuidas üks ja sama kirjanik suudab samu asju kirjeldada niivõrd erinevatest vaatenurkadest.

See on vaikselt voolav jutustus, mis areneb omas tempos ja mis võtab su lugejana endaga kaasa. Tihtipeale on mahukaid romaane lugedes viimasel kolmandikul tunne, et lugu on justkui ammendunud ja tahaks juba midagi uut. Seda raamatut lugedes oleks pigem tahtnud, et see ei saakski otsa - niivõrd suur oli nauding ja lõpuks oli üsnagi ükskõik, kas lugu üldse kusagile välja jõuab või mitte.

Tagakaane tekst viitab mõrvaloole. Seda see kindlasti ei ole, vähemalt mitte traditsioonilises tähenduses. Tegemist ei ole krimiromaaniga. Siin ei ole konkreetset mõrva ega uurijaid. On lihtsalt üks perekond, kes elab oma elu. Ja selle elu juurde kuuluvad sünnid ja surmad, rõõmud ja kannatused. Kannatusi on rohkem, aga neist avalikult palju ei räägita. 

Perekonda ühendab hirm isa ees. Mis hakkab juhtuma siis, kui isa enam ei ole? Kuidas muutub õdede-vendade vaheline suhtedünaamika? Tulemus on üllatav: neid ei seo enam mitte miski. Ja ikkagi tuleb igaühel edasi elada...