James Patterson. Lohetapja

Alex Cross on uurija. Michael Sullivan on palgamõrtsukas, kellel on mitte just kõige soojemad sidemed maffiaga. Nad jälitavad teineteist ja see ongi raamatu sisu. Jääb üle ainult küsimus, kumb kumma ära tapab. Niisiis on tegemist primitiivse hea ja paha võitlusega. Kuna autor on Ameerika päritolu, siis ei ole raske arvata, kuidas lugu lõppeb. Lisaks perekondlikud suhted ja hirmsad kirjeldused mõrvade ning vägistamiste tehnilistest üksikasjadest. 
Ei ole väga värvikaid tegelasi ega originaalset süžeed. Samas nii kehv ka ei ole, et raamatut lausa pooleli jätta tahaks. On midagi vahepealset: kui midagi paremat parasjagu käepärast pole, kannatab lugeda küll. Ja seda hirmu ka ei ole, et raamatusse kinni jääks ja igapäevatoimetusi teha ei saaks. Selle eest kannab hoolt romaani ülesehitus: see on hakitud nii lühikestesse peatükkidesse, et ei jõua veel lugema hakatagi, kui juba läbi saab. Kohati on see täiesti õigustamatu, sest järgmine peatükk jätkub samast kohast, kus eelmine lõppeb ja mingit sisulist hüpet vahepeal ei toimu. 
Raamatu parim osa on selle kaanekujundus. Lihunikunuga viitab liha lõikamisele, polaroidfotod pildistamisele. Samas jääb pilte vaadates õhku piisavalt palju küsimusi. Huvitav, kas selle raamatu põhjal on ka film tehtud? Seda oleks tõenäoliselt päris valus vaadata.

P.S. Tegin selleks aastaks lumega lõpparve. Küllap see kevad ka varsti tuleb, kuhu ta ikka pääseb!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik