Michel Bussi. Mustad vesiroosid

Ma ei tea, mis nipiga tõlkija Madis Jürviste selle on saavutanud, aga raamatul on prantsuse klassikalise kirjanduse hõng. On seletamatu miski, mis jääb sõnade ja lausete taha. See on tõlkega kaasa tulnud. Ja nii mõjubki krimiromaanina esitletud teos pigem väärtkirjandusena. Osaliselt meenutab see Maupassainti vulgaarsevõitu armulugusid, samas jälle klassikalist romaani mõnest kuulsast impressionistist. Ja on olemas mõrvalood ning uurijad. Aga see ei ole kaugeltki tavapärane lihtsakoeline krimilugu. See on seletamatu. Loo tuum on Claude Monet elu ja looming. Kaassõnas ütleb kirjanik, et tegevuspaik ja faktid Monet elust ning teostest vastavad tõele. Seega võib seda võtta ka omamoodi õpperaamatut, kust saab impressionismi kohta nii mõndagi teada. Teadsin, et Monet maalis neli versiooni Roueni katedraalist, aga nüüd tuleb välja, et neid maale on kakskümmend kaheksa. Kõigil on Roueni katedraal, aga erinevas valguses ja värvivarjundites. Või näiteks see, et tegelikult ei tea keegi täp...