Raamatukoi lugemislood

  Uurisin huvi pärast inglisekeelseid kultuuriportaale. Anthony Horowitzi seda romaani peetakse sündmuseks. Ja on ka põhjust. Jällegi ei ole tegemist tavapärase krimiromaaniga. Kui varasemates romaanides paigutab Horowitz ühe raamatu teise sisse, siis nüüd astub ta sammu edasi. Ta paigutab kirjaniku raamatu sisse ja selleks kirjanikuks on tema ise. Pigem pühendabki ta lugeja (väljamõeldud) kirjutamisprotsessi ja nii muutub kohati segaseks, mis on tõsielu ja mis fiktsioon. Tehniliselt võttes on raamatus olemas mõrv(ad), mida uuritakse, aga see ei paigutu esiplaanile. Kuulsa filminäitleja ema pöördub matusebüroosse ja korraldab omaenda matuse ning maksab selle kinni. Samal päeval kägistab keegi ta kardinanööriga ära. Tekib küsimus, kust proua teadis, et ta sel päeval sureb? Juhtumit hakkab politsei "konsultandina" uurima detektiiv Daniel Hawthorne. Tegemist on väga värvika mehega ja tegelikult tõuseb romaanis esile mitte mõrv, mitte ka kirjaniku loomeprotsess, vaid hoopis Hawth...

  Ma ei tea, mis nipiga tõlkija Madis Jürviste selle on saavutanud, aga raamatul on prantsuse klassikalise kirjanduse hõng. On seletamatu miski, mis jääb sõnade ja lausete taha. See on tõlkega kaasa tulnud. Ja nii mõjubki krimiromaanina esitletud teos pigem väärtkirjandusena. Osaliselt meenutab see Maupassainti vulgaarsevõitu armulugusid, samas jälle klassikalist romaani mõnest kuulsast impressionistist. Ja on olemas mõrvalood ning uurijad. Aga see ei ole kaugeltki tavapärane lihtsakoeline krimilugu. See on seletamatu. Loo tuum on Claude Monet elu ja looming. Kaassõnas ütleb kirjanik, et tegevuspaik ja faktid Monet elust ning teostest vastavad tõele. Seega võib seda võtta ka omamoodi õpperaamatut, kust saab impressionismi kohta nii mõndagi teada. Teadsin, et Monet maalis neli versiooni Roueni katedraalist, aga nüüd tuleb välja, et neid maale on kakskümmend kaheksa. Kõigil on Roueni katedraal, aga erinevas valguses ja värvivarjundites. Või näiteks see, et tegelikult ei tea keegi täp...

  On see vast märul! Klassikaline küll, aga käest ära panna ei saa. Siin on salapärane sarimõrvar, psühhopaat, kellel puudub reaalsusega adekvaatne kontakt, tubli peauurija, rumal ja auahne ülemus, kiiksuga naisuurija. Kõik on olemas. Süžee on piisavalt segaseks aetud, nii et seoseid on keeruline luua. Kuidas on omavahel seotud üks ususekt, neli mõrvatud tüdrukut ja kummalised juhtumised hooldekodus? Küllap on. Ja loomulikult on peasüüdlane kõige päikeselisem, helgem ja naeratavam tegelane. Jah, seekord tundsin ta juba romaani keskel ära. Aga ikka oli huvitav lugeda.  See on täpselt õige raamat tuulisteks ja vihmasteks aprillilõpuilmadeks, kui väljas ei ole tahtmist midagi asjalikku teha ja üleüldse tundub mõnus mõneks ajaks reaalsusest jalga lasta. 

  Ilus raamat nii sisult kui vormilt. Juba kätte võttes tekitab see austust: korralikud kvaliteetsed kaaned, kaunis kujundus, hea paber, mõnusalt suur tekst laiade reavahedega. See kõik paneb uskuma, et niisugusesse vormi on pandud kvaliteetne sisu. Ja kuidas teisiti saakski, tegemist on Nobeli kirjanduspreemia laureaadiga.  Selle raamatu puhul peab paika tõdemus, et vähem on rohkem. See on väikeses formaadis ja õhuke ning lugu keeleliselt napp. Aga see ongi omaette oskus, kui suudad nappide vahenditega väga sügava sisu edasi anda. Ridade vahel on nii palju.  Pealiskaudselt võttes räägib lihtne lugu mehest, kes jääb hilissügisel autoga metsa kinni ja hakkab otsima väljapääsu. Alguses olin veidi nõutu, et mis see siis on. Ja alles mõne aja pärast mõistsin, et selle taga on midagi hoopis enamat. Eksimine, valikud, iseendas vangis olemine, elu, surm, üksindus, inimesed... Kõik on ühes loos koos. Ja lugemine annab igaühele ruumi seda kõike sisimas tõlgendada. Sest reavahed on...

  Kõigepealt hakkab silma kaanekujundus. See on täpselt sisule vastav. Õigupoolest tekib seda raamatut kätte võttes põnevus: kui palju jaburusi suudab üks rootslane välja mõelda? Ja suudab. Saja- aastase kadumise raamat oli esimene ja teedrajav. Seda oli tõesti vahva lugeda. Vahepeal justkui ei lisandunud midagi uut. No tegelikult lisandus küll, aga kõik jooksis kuidagi samasse stiili. Nii et ega ma seda raamatut alustades päris kindel ei olnud, kas loen selle lõpuni. Lugesin. Sest see lugu on next level .  Loomulikult on stiil äratuntav ja lollusi tuleb lademes, aga need on kuidagi sordiini all ja rohkem välja peetud. Eelmiste romaanide juures hakkas mind tüütama poliitiline alatoon, selles raamatus on seda tunduvalt vähem. Tegelikult ju on, aga kuna tegevus toimub 19. sajandi keskpaiga Rootsis, siis kommunistlikud diktaatorid ja Ameerika presidendid jäävad seekord mängust välja. Ainult Rootsi kuningas käib korra läbi.  Natuke sisust ka. Algot on seakasvataja poeg. Kohal...

  See ei ole jällegi klassikaline krimiromaan. Lugu räägib kahe Põhja-Rootsis elava perekonna loo. Tegevus toimub paralleelselt kaasajas ja eelmise sajandi kuuekümnendatel.  Väikeasula politseiülem Wiking pärineb ühest kõnealusest perekonnast. Ta on äsja läbi teinud kiiritusravi ega käi ametlikult tööl. Jaanipäeva paiku leitakse soost laip. Kuna Wikingi naine Helena on mõned aastad tagasi kaduma läinud, siis arvatakse, et see on tema. Ainult Wiking teab, et ei ole. Selgub, et tegemist on mehe isaga. Probleem on aga selles, et Wikingil on juba isa. Ja ema, kes võiks selgitusi anda, on surnud... Suur osa tegevusest toimub minevikus. Siin on hulgaliselt kättemaksu ja draamat. Nii saab lugeja paralleelselt uurimisega teada, mis tegelikult toimus. Mängu tuleb üks saladuslik šeifirööv, mis on aastaid lahendamata. Aga tänapäeva Wiking on segaduses: ta ei saa enam aru, kes ta on. Lisaks on ta kaaslane Alice väga segase taustaga. Loosse on põimitud koguni Vene luure.  Sellel romaa...