Postitused

Michel Bussi. Mustad vesiroosid

Kujutis
  Ma ei tea, mis nipiga tõlkija Madis Jürviste selle on saavutanud, aga raamatul on prantsuse klassikalise kirjanduse hõng. On seletamatu miski, mis jääb sõnade ja lausete taha. See on tõlkega kaasa tulnud. Ja nii mõjubki krimiromaanina esitletud teos pigem väärtkirjandusena. Osaliselt meenutab see Maupassainti vulgaarsevõitu armulugusid, samas jälle klassikalist romaani mõnest kuulsast impressionistist. Ja on olemas mõrvalood ning uurijad. Aga see ei ole kaugeltki tavapärane lihtsakoeline krimilugu. See on seletamatu. Loo tuum on Claude Monet elu ja looming. Kaassõnas ütleb kirjanik, et tegevuspaik ja faktid Monet elust ning teostest vastavad tõele. Seega võib seda võtta ka omamoodi õpperaamatut, kust saab impressionismi kohta nii mõndagi teada. Teadsin, et Monet maalis neli versiooni Roueni katedraalist, aga nüüd tuleb välja, et neid maale on kakskümmend kaheksa. Kõigil on Roueni katedraal, aga erinevas valguses ja värvivarjundites. Või näiteks see, et tegelikult ei tea keegi täp...

Samuel Bjørk. Ma reisin üksinda

Kujutis
  On see vast märul! Klassikaline küll, aga käest ära panna ei saa. Siin on salapärane sarimõrvar, psühhopaat, kellel puudub reaalsusega adekvaatne kontakt, tubli peauurija, rumal ja auahne ülemus, kiiksuga naisuurija. Kõik on olemas. Süžee on piisavalt segaseks aetud, nii et seoseid on keeruline luua. Kuidas on omavahel seotud üks ususekt, neli mõrvatud tüdrukut ja kummalised juhtumised hooldekodus? Küllap on. Ja loomulikult on peasüüdlane kõige päikeselisem, helgem ja naeratavam tegelane. Jah, seekord tundsin ta juba romaani keskel ära. Aga ikka oli huvitav lugeda.  See on täpselt õige raamat tuulisteks ja vihmasteks aprillilõpuilmadeks, kui väljas ei ole tahtmist midagi asjalikku teha ja üleüldse tundub mõnus mõneks ajaks reaalsusest jalga lasta. 

Jon Fosse. Valendus

Kujutis
  Ilus raamat nii sisult kui vormilt. Juba kätte võttes tekitab see austust: korralikud kvaliteetsed kaaned, kaunis kujundus, hea paber, mõnusalt suur tekst laiade reavahedega. See kõik paneb uskuma, et niisugusesse vormi on pandud kvaliteetne sisu. Ja kuidas teisiti saakski, tegemist on Nobeli kirjanduspreemia laureaadiga.  Selle raamatu puhul peab paika tõdemus, et vähem on rohkem. See on väikeses formaadis ja õhuke ning lugu keeleliselt napp. Aga see ongi omaette oskus, kui suudad nappide vahenditega väga sügava sisu edasi anda. Ridade vahel on nii palju.  Pealiskaudselt võttes räägib lihtne lugu mehest, kes jääb hilissügisel autoga metsa kinni ja hakkab otsima väljapääsu. Alguses olin veidi nõutu, et mis see siis on. Ja alles mõne aja pärast mõistsin, et selle taga on midagi hoopis enamat. Eksimine, valikud, iseendas vangis olemine, elu, surm, üksindus, inimesed... Kõik on ühes loos koos. Ja lugemine annab igaühele ruumi seda kõike sisimas tõlgendada. Sest reavahed on...

Jonas Jonasson. Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas

Kujutis
  Kõigepealt hakkab silma kaanekujundus. See on täpselt sisule vastav. Õigupoolest tekib seda raamatut kätte võttes põnevus: kui palju jaburusi suudab üks rootslane välja mõelda? Ja suudab. Saja- aastase kadumise raamat oli esimene ja teedrajav. Seda oli tõesti vahva lugeda. Vahepeal justkui ei lisandunud midagi uut. No tegelikult lisandus küll, aga kõik jooksis kuidagi samasse stiili. Nii et ega ma seda raamatut alustades päris kindel ei olnud, kas loen selle lõpuni. Lugesin. Sest see lugu on next level .  Loomulikult on stiil äratuntav ja lollusi tuleb lademes, aga need on kuidagi sordiini all ja rohkem välja peetud. Eelmiste romaanide juures hakkas mind tüütama poliitiline alatoon, selles raamatus on seda tunduvalt vähem. Tegelikult ju on, aga kuna tegevus toimub 19. sajandi keskpaiga Rootsis, siis kommunistlikud diktaatorid ja Ameerika presidendid jäävad seekord mängust välja. Ainult Rootsi kuningas käib korra läbi.  Natuke sisust ka. Algot on seakasvataja poeg. Kohal...

Liza Marklund. Tormimägi

Kujutis
  See ei ole jällegi klassikaline krimiromaan. Lugu räägib kahe Põhja-Rootsis elava perekonna loo. Tegevus toimub paralleelselt kaasajas ja eelmise sajandi kuuekümnendatel.  Väikeasula politseiülem Wiking pärineb ühest kõnealusest perekonnast. Ta on äsja läbi teinud kiiritusravi ega käi ametlikult tööl. Jaanipäeva paiku leitakse soost laip. Kuna Wikingi naine Helena on mõned aastad tagasi kaduma läinud, siis arvatakse, et see on tema. Ainult Wiking teab, et ei ole. Selgub, et tegemist on mehe isaga. Probleem on aga selles, et Wikingil on juba isa. Ja ema, kes võiks selgitusi anda, on surnud... Suur osa tegevusest toimub minevikus. Siin on hulgaliselt kättemaksu ja draamat. Nii saab lugeja paralleelselt uurimisega teada, mis tegelikult toimus. Mängu tuleb üks saladuslik šeifirööv, mis on aastaid lahendamata. Aga tänapäeva Wiking on segaduses: ta ei saa enam aru, kes ta on. Lisaks on ta kaaslane Alice väga segase taustaga. Loosse on põimitud koguni Vene luure.  Sellel romaa...

Agota Kristof. Kaustik. Katsumus. Kolmas vale

Kujutis
Seda raamatut on raske käest panna. Tegelikult on ühtede kaante vahel kolm romaani, aga ma ei kujuta ette, kuidas neid oleks eraldi lugeda. Ja lugu tervikuna on painav.  "Kaustik" teeb nõutuks. See koosneb väikestest lugudest, mis on ülimalt intrigeerivad, need manipuleerivad hea maitse piiril. Siit-sealt on võimalik välja lugeda vihjeid, et need on koolipoiste kirjandid, mida nad sõja ajal, kui kooli ei saanud, ise kirjutavad. Sellest siis ka pealkiri. Parimad kirjandid on puhtalt kirjutatud kaustikusse. Esimesel sajal leheküljel on küll tunne, et siia on kokku kogutud kõik seksuaalperverssused, mida inimmõistus suudab välja mõelda. Asi ületab igasuguse hea maitse, korraks on isegi tunne, et äkki paneks raamatu üldse käest. Aga ei saa ikka ka, nii köitvalt on kirjutatud.  See räägib kaksikutest, kelle ema viib sõja jalust maale vanaema juurde. Aga vanaema on karm mutt ja ega ta poiste eest hoolt ei kanna. Nii peavad väikesed metslased ise hakkama saama. Ja nad on leidlikud n...

Jussi Adler-Olsen. Naatriumkloriid

Kujutis
On olemas mehelikud krimiraamatud ja naiselikud krimiraamatud. Lisaks sellele on veel need, mis kirjutatud puhtalt müügiks. Neid lugedes tunned kohe, et kirjanik on väga täpselt kalkuleerinud, mis müüb ja mis mitte.  Adler-Olsen nii ei kirjuta. Tema kirjutab mehelikult ja see meeldib mulle.  Sellist kirjutamisviisi iseloomustab ratsionaalsus, millele on lisatud veidi vürtsi. Mingi vimka peab ikka sees olema, muidu jääks asi kuivaks. Selles raamatus ilmub välja hulgaliselt minevikus olnud surmajuhtumeid, mida on kästiletud enesetappudena. Uurimise käigus selgub, et tegemist on mõrvadega ja nende ühine nimetaja on lauasool. Kõikide laipade juurest on leitud ühel või teisel kujul soola ja see on imelik. Nagu ka valitud surmakuupäevad, mis moodustavad mustri. Kõik inimesed on tapetud mõne kurikuulsa diktaatori sünnipäeval ja see teeb asja veel imelikumaks. Q-osakond eesotsas Karl Morkiga peab selle mõistatuse lahendama. Lahendabki, aga koroonapiirangud ei lase eriti vabalt tegutse...