Raamatukoi lugemislood

  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...

  Viimasel ajal on krimikirjanduses hakatud teatud tüüpi teoseid tähistama mõistega Nordic noir. Ei saagi täpselt aru, millised põhjamaade romaanid selle mõiste alla kvalifitseeruvad ja millised mitte. Kas piisab sellest, kui tegevus toimub karges pimedas kliimas ja mängus on mingi kaugest minevikust tulenev müstiline salapära? Aga tegelikult on igasugune klassifitseerimine nagunii tinglik, oluline on pigem raamat ise. Selle romaani puhul ei tekkinud tunnet, et seda ei saaks käest ära panna. Kuidagi tiksuv ja rahulik oli see kõik. Oli nagu laipu, aga mingi jahedus käis selle kõigega kaasas. Kirge justkui ei olnud. Ja samas ei saanud ka lõpuni lugemata jätta, sest ikkagi säilis uudishimu, kuidas täiesti erinevate inimeste surmad omavahel seotud on.  Mõni tegelaskuju oli päris värvikas. Näiteks Jakob, Soomest Islandile tulnud politseipraktikant, kelle hobiks on islandi kampsunite kudumine. Meeskudujaid leiab harva, veel vähem politseinikest meeskudujaid, kes arutelude kõrval nob...

  See raamat on nagu palavik: see on ebamugav, painav ja samas kuum. Ja sa ei saa sellest välja enne, kui see lihtsalt otsa saab. Sinust sõltumata. Lugesin seda kodus, aga enne puhkusereisi jäi poolsada lehekülge ripakile. Ma ei saanud teisiti, kui raamat kaasa võtta ja nüüd olen kusagil Euroopas kiirteel ning kirjutan. Sest see autor on eriline.  Kui uurida kirjaniku tausta, siis selgub, et ta võiks vanuse poolest vabalt mu laps olla. Jääb arusaamatuks, kuidas saab üks laps kirjutada midagi nii ägedat. Aga võib-olla ongi asi selles, et ma ei taju iseenda vanust: minu meeltes olevad lapsed on tegelikult täiesti tõsiseltvõetavad täiskasvanud. Sama tunnet olen kogenud arsti juures, kui anestesioloog tundub alles olevat rinnast võõrutatud ja sa endalt küsid: kas ma tõesti peaks oma elu selle nunnukese kätte usaldama? Kindlasti on viga siin minus, mitte neis lastes. Pean lihtsalt aru saama, et elu voolab ja ma ise ei tohiks tarduda... Tehniliselt võttes jutustab kirjanik iseenda i...

  Ragnar Jonasson suudab Islandi elu nii masendavana kujutada, et tahaks kohe seal ära käia. Kui miski näib nii äärmuslik, siis tekitab see huvi. Seejuures teeb Jonasson seda nii köitvalt ja ladusas keeles, et tõepoolest väga raske on raamatut käest panna.  Tavaline krimiromaan on üsna ettearvatava ülesehitusega: leitakse laip, võib-olla teinegi veel. Kusagil on  haige hingega sarimõrvar ja politseijõud hakkavad seda kõike uurima. Tõde selgub uurimise käigus ja lugeja jaoks on see omamoodi äraarvamismäng, et kas on ikka poole romaani pealt võimalik ära arvata, kes kõige selle taga on. Lõpus on tavaliselt veidi märulit ka ja enamasti saab mõni peakangelastest viga või vähemalt satub plindrisse. Pannakse kusagile keldrisse luku taha näiteks.  Jonasson astub mustrist välja. Uurijad ja uurimine on tagaplaanil, keskpunktis on sündmus ise. Ta kirjeldab mingit sündmust, mis viib seletamatute juhtumiteni ja jätab lihtsalt osa rääkimata. Mingeid psühhopaatidest sarimõrvareid ...

  On olemas krimiromaanid, head krimiromaanid ja sellised krimiromaanid, mis võtavad vägisi tüki su ööunest, sest neid lihtsalt ei saa käest ära panna. Sain täna öösel napilt viis tundi magada, nii et võib arvata, millisesse kategooriasse kuulub Ragnar Jonassoni "Udu". Ei mäletagi, millal ennast niimoodi lugema unustasin. Aga see on hea võimalus korraks reaalsusest põgeneda.  Romaani alguses loeb üks tegelaskujudest, Erla, raamatut. Ja tema tunne on just nimelt see, mis tekitab minus äratundmise: Lugemine pakkus Erlale suuremat naudingut kui ükski teine asi maailmas. Hea raamat suutis ta viia kaugele eemale, teistsugusesse maailma, teise riiki, teise kultuuri, kus kliima oli soojem ja elu lihtsam. (lk 19-20) See raamat viib lugeja samuti teistsugusesse maailma, teise riiki, kus kliima on külmem ning elu üksildane ja pime. Kummalisel kombel on see köitev. Ilmselt põhjuseks on see, et ülesehituselt ei ole see teps mitte klassikaline krimiromaan. Ja ühte kolmest tegevusliinist o...

  Kui tahad midagi tõeliselt absurdset lugeda, siis see on õige valik. Arvasin, et Jonas Jonasson on euroopaliku absurdi tipp ja et Kivirähk on ainulaadne, aga see raamat ei jää nimetatutele mitte millegi poolest alla.  Üks ülbe karjeristist telesaatejuht Kim Lange keskendub ainult karjäärile, ronib üle laipade ja jätab pere täiesti unarusse. Ta arvab, et nii ongi õige elada. Kuni talle kukub ootamatult pähe Vene kosmoselaevalt langenud pesukauss. Kim ärkab sipelgana. Ja siis selgub, et sellise ümbersünni on põhjustanud halb karma. Kim hakkab kibekiiresti head karmat koguma, teeb läbi lugematuid ümbersünde ja üritab iga hinna eest oma perega taas kokku saada. Seejuures vaatleb ta looma(de)na inimeste maailma ja hindab oma väärtused täielikult ümber.  Raamatu teeb väärtuslikuks hea huumor ja visuaalne kujundikeel. Seda lugedes on tunne, nagu vaataksid täiskasvanutele mõeldud multikat. Sellist joonistatud varianti, umbes nagu "Kaka ja kevad". Kui asja uurima hakkasin, siis ...