Postitused

Greg McKeown. Essentsialism

Kujutis
  Maailm on täis ahvatlusi, kohustusi, infomüra. Näib, et mida aeg edasi, seda hullemaks olukord läheb. Kogu aeg on kiire, midagi on tegemata, keegi tahab midagi saada... Muudkui jooksed, jooksed, jooksed ja ikka on midagi puudu. See ajab hulluks. McKeown on kirjutanud raamatu sellest, kuidas ennast hulluksmineku eest päästa.  Eneseabiraamatuid ilmub lademetes. Tihti ei eristu nad üksteisest mitte millegi poolest. Ikka kordub üks ja seesama: mõtle positiivselt, visualiseeri, kasuta afirmatsioone, programmeeri oma mõtlemine ümber, unista suurelt. Neid võib lugeda lõputult, aga kui mitte midagi loetust ei rakenda, siis kasu pole neist midagi, loe palju tahad. Mitte et nad halvad oleksid, aga sellise külluse juures tuleb hakata valikuid tegema: millised neist on päriselt minu omad, sellised, mille mõtteid suudan ma omaks võtta.  Ja siis veel reaalsus, mis halastamatult peale pressib. Sa võid küll otsustada, et oled positiivne ja saad kõigega hakkama, aga siis keerab keegi sulle korraliku
Postita kommentaar
Lisateave

Durian Sukegawa. Oamoos

Kujutis
  Jaapani kirjanike romaanid on alati omapärased. Need on kuidagi staatilised, rahulikud, justkui täiesti teistsuguse maailmatunnetusega. Võib-olla sõltub see ka tõlkest, aga pigem kipun arvama, et hea tõlge just selle imeliku meeleolu edasi annabki. Ja nende raamatute lugemine on ka justkui täiesti omamoodi tegevus, see ei ole tavaline lugemine.  See on ilus lugu omapärasest sõprusest. Sentaro on vabanenud vanglast ja töötab ühes kondiitriäris, et ära maksta oma võlad. Selles pakutakse meie mõistes pannkooke oamoosiga. Korraga ilmub tema juurde vana, moondunud kätega naine, kes pakub oma abi oamoosi keetmisel. Loomulikult arvab Sentaro, et sellises vanuses ja selliste kätega ei ole võimalik midagi asjalikku teha. Naine ei ole huvitatud rahast, ta tahab lihtsalt appi tulla. Nii siis lähebki, et oamoos saab selles kohas täiesti uue kvaliteedi ja äri hakkab kasvama. Aga probleemiks on naise käed, need hirmutavad kliendid eemale... Siis tuleb päevavalgele naise saladus ja see on hirmutav.
Postita kommentaar
Lisateave

Tõnu Õnnepalu. Lõpetuse ingel

 Loomingu Raamatukogu 2015/8-9 Selleks, et lugeda, on vaja minna paradiisi. Kirjaniku paradiis on Vilsandi. Õnnepalu läheb sinna 2014. aasta oktoobris neljaks nädalaks. Aga ta mitte ainult ei loe, ta kirjutab ka. Kirjutab "Lõpetuse ingli". Mõtted kunsti üle viivad laiemale arutelule elust ja surmast. Kirjeldused igapäevastest argitoimetustest annavad kõigele teistsuguse, sügavama tähenduse. Seda lugedes on korraga tunne, justkui oleksid kiirrongilt maha astunud ja hakkad asju päriselt märkama.  Ja selle kõige taustal on teatrietendus: loodus, mis liigub oma rada. Õhtusest täiskuust saab omaette etendus. Kaks põtra saavad inimese loomsõpradeks. Ja lahkuvad linnud etendavad lendavat ooperit.  Selleks, et lugeda, on vaja minna paradiisi. Minu paradiis sellel nädalavahetusel on minu kodu. Üksi, ilma eriliste kohustusteta, seltsiks mõnus raamat. Mulle meeldivad hilissügisesed vihmased pimedad päevad, kui aknast välja vaadates ei saa õieti aru, sajab seal vihma või lund. Teed pliid
Postita kommentaar
Lisateave

Åsa Larsson. Veresüü

Kujutis
  Rebecca Martinsson kaks aastat hiljem. Ikka seesama Kiruna kant ja kirikurahva kuriteod. Lõpuks läheb päris märuliks, palju verd, palju valu... See kõik on üsna sarnane eelmisele raamatule. Aga lisaks sellele on sisse toodud vaimupuudega poiss Mõmmi, kes poeb igaühe südamesse.  Vahepalad kollajalast emahundist on selle romaani nauditavaim osa. 
Postita kommentaar
Lisateave

Jaan Kaplinski. Vaimu paik

Kujutis
  Ööülikooli sari on omaette kvaliteet. Kui maailm on jäänud kuidagi kitsaks, siis siin on rohi olemas. Pärast nende raamatute lugemist koged jälle, kui imeline kõik on. Kaplinski mõtted on nii tõsised ja nii sügavad, et patt oleks neist midagi kirjutada, veel vähem midagi arvata. Ma ei oska maailma näha nii suurelt, nagu tema seda tegi. Aga lugemine on abiks, see raputab lahti iseenese mõtlemisele seatud piirid.  Sellesse raamatusse koondatud loengute temaatika on väga lai, analüüsides keelt ja kultuuri, põigates loodusteadustesse, astronoomiasse, evolutsiooniteooriasse, ajalukku. Ma ei tea ühtegi teist mõtlejat, kes maailma nii laiapõhjaliselt käsitleks. Ja ilmselt jäi esimesel lugemisel osa mõtteid minu jaoks tabamatuks. Ehk tuleb see raamat veel kord mõne aja pärast kätte võtta.  Mind puudutas religiooni ja sektantlust käsitlev loeng, kus muuhulgas on juttu sellest, et ilmselt kõigis religioonides on olemas oht, et inimene tahab olla rohkem, kui ta tegelikult on. Ja seda üliinimlik
Postita kommentaar
Lisateave

Åsa Larsson. Päikesetorm

Kujutis
  Rebecka Martinsson on jurist, kes saab ootamatu telefonikõne. Üks lapsepõlvesõbranna, kelle vend on tapetud, kutsub teda appi. Rebecka sõidab kodukohta Kirunasse ja satub usuhullude keskele. Paralleelselt politseiuurijatega üritab ta toimunus selgusele jõuda. Mida rohkem ta uurib, seda segasemaks asi kisub. Lõpuks läheb lugu päris veriseks. Aga koerast ja lastest on kahju... See on väga ladusalt ja köitvalt kirjutatud krimilugu, täpselt õige põgenemislektüür. Huvitav, miks ma seda varem ei ole lugenud?
Postita kommentaar
Lisateave

Ann Granger. Surm käib kaasas

Kujutis
  Vana hea inglise stiilis krimka. Veidi naiivsevõitu, aga just sellisena nauditav. Sobiv tükk nädalavahetuse eskapismi harrastajale.
Postita kommentaar
Lisateave