Postitused

Satu Rämö. Jakob

Kujutis
  Hilduri sarja teine osa jäi mul nüüd vahele. Aga sellest ei ole lugu, sest kolmandas osas on põhimõtteliselt teise osa sisu aimatav. Huvitaval kombel oli seda raamatut huvitavam lugeda. Kui esimene on kirjutatud suhteliselt aeglases tempos ja pingevabalt, siis selles loos jagub pinget küllaga. Ei saagi täpselt aru, kas kirjanik läks käima või harjusin mina tema stiiliga.  Romaani peategelast on keeruline tuvastada. Hildur on ikka mängus ja ajab oma asju edasi. Aga selles loos on Jakob vähemalt sama tähtis. Paralleelselt on käigus mitu tegevusliini- ja kohta. Kõige ühendajaks on ikka Hildur, kellel on toimuvaga isiklikud seosed. Lõviosa sündmustest toimub Islandil, aga Lääne-Lapimaal hargnev tegevustik on vähemalt sama tähtis. Jakob on sealt pärit ja seega osa süžeest sinna kandubki. Huvitav on lugeda Lapimaa olustiku- ja loodusekirjeldusi, sest ühel külmal talvel mõni aasta tagasi sai seal ka ise ära käidud. Ja tõepoolest - kirjeldatu toob silme ette selle, mida tollal koges...
Postita kommentaar
Lisateave

Byung-Chul Han. Väsimusühiskond

Kujutis
  LR 2025/6, Tlk Hasso Krull Küllap on peaaegu igaüks mingitel hetkedel mõelnud: peatage maailm, ma tahan maha minna. Kuidagi liiga palju on kõike ja see tulvab niisuguse kiirusega peale, et ei jõua järge pidada. Nõnda küsime endalt: mis toimub? Ja ei oska vastata. Midagi oleks nagu lahti, aga ei saa aru, mis täpselt.  Byung-Chui Han annab ühe võimaliku vaatenurga. See ei pruugi olla tõde, sest nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid võimalusi asju näha. Objektiivselt võttes ei olegi tõde olemas. Või igaühel on oma tõde. Kui on... Aga seda esseed lugedes vaimustusin üle hulga aja tõeliselt. Tekkis mingi ahhaa-tunne: ka nii on võimalik asjadele vaadata. Kerge lugemine see kindlasti ei ole, tegemist on filosoofilise esseega. Aga sellest tekstist läbi närimine tasub ennast kuhjaga ära. Kuidagi pildi lööb selgemaks. Siinkohal ei anna ma edasi raamatu sisu, pigem üksikuid mõtteid, mis lugemisel tekkisid. Kui need kõik siia kirja paneksin, siis saaks jutt nii pikk, et mitte keegi ...
Postita kommentaar
Lisateave

Ain Kütt. Kolme kaardi mõistatus

Kujutis
  See on hämmastav, kuidas ekraniseering võib lugemiselamust muuta. Mis sellest, et filmi sündmustik pärineb hoopis teisest raamatust. Olustik ja tegelased on samad. Nii oligi seda romaani alustades tunne, et tegemist on igavavõitu, pingevaba, tiksuva looga. Ma ei usu, et see raamat teistest kuidagi erinev oleks, aga ilmselt tekitas telesarja vaatamine teatava eelarvamuse. Nii oligi esialgu raske loosse korralikult süveneda.  Focki telesari on tekitanud vastakaid tundeid. Pildiliselt on kõik imeilus, nii nagu lugedes loota oli. Näitlejatöö kohta ei ole mina mingi arvaja. Küllap andsid osatäitjad endast parima. Aga see, kuidas lugu on kokku lõigatud, ei tekita mingeid tundeid. Küllap on tegijad üritanud rõhuda silmadele, näoilmetele ja detailidele, aga kohati jätab see kunstliku ja koguni koomilise mulje. Ehk on viga ka selles, et kipun seda kõrvutama varem nähtud sarjadega. Näiteks "Lipugambiit" on tipp. Just nimelt silmad, näoilmed ja detailid on selles sarjas oskuslikult mä...
Postita kommentaar
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Postita kommentaar
Lisateave

Satu Rämö. Hildur

Kujutis
  Viimasel ajal on krimikirjanduses hakatud teatud tüüpi teoseid tähistama mõistega Nordic noir. Ei saagi täpselt aru, millised põhjamaade romaanid selle mõiste alla kvalifitseeruvad ja millised mitte. Kas piisab sellest, kui tegevus toimub karges pimedas kliimas ja mängus on mingi kaugest minevikust tulenev müstiline salapära? Aga tegelikult on igasugune klassifitseerimine nagunii tinglik, oluline on pigem raamat ise. Selle romaani puhul ei tekkinud tunnet, et seda ei saaks käest ära panna. Kuidagi tiksuv ja rahulik oli see kõik. Oli nagu laipu, aga mingi jahedus käis selle kõigega kaasas. Kirge justkui ei olnud. Ja samas ei saanud ka lõpuni lugemata jätta, sest ikkagi säilis uudishimu, kuidas täiesti erinevate inimeste surmad omavahel seotud on.  Mõni tegelaskuju oli päris värvikas. Näiteks Jakob, Soomest Islandile tulnud politseipraktikant, kelle hobiks on islandi kampsunite kudumine. Meeskudujaid leiab harva, veel vähem politseinikest meeskudujaid, kes arutelude kõrval nob...
1 kommentaar
Lisateave

Édouard Louis. Muutuda: meetod

Kujutis
  See raamat on nagu palavik: see on ebamugav, painav ja samas kuum. Ja sa ei saa sellest välja enne, kui see lihtsalt otsa saab. Sinust sõltumata. Lugesin seda kodus, aga enne puhkusereisi jäi poolsada lehekülge ripakile. Ma ei saanud teisiti, kui raamat kaasa võtta ja nüüd olen kusagil Euroopas kiirteel ning kirjutan. Sest see autor on eriline.  Kui uurida kirjaniku tausta, siis selgub, et ta võiks vanuse poolest vabalt mu laps olla. Jääb arusaamatuks, kuidas saab üks laps kirjutada midagi nii ägedat. Aga võib-olla ongi asi selles, et ma ei taju iseenda vanust: minu meeltes olevad lapsed on tegelikult täiesti tõsiseltvõetavad täiskasvanud. Sama tunnet olen kogenud arsti juures, kui anestesioloog tundub alles olevat rinnast võõrutatud ja sa endalt küsid: kas ma tõesti peaks oma elu selle nunnukese kätte usaldama? Kindlasti on viga siin minus, mitte neis lastes. Pean lihtsalt aru saama, et elu voolab ja ma ise ei tohiks tarduda... Tehniliselt võttes jutustab kirjanik iseenda i...
Postita kommentaar
Lisateave

Ragnar Jonasson. Saar

Kujutis
  Ragnar Jonasson suudab Islandi elu nii masendavana kujutada, et tahaks kohe seal ära käia. Kui miski näib nii äärmuslik, siis tekitab see huvi. Seejuures teeb Jonasson seda nii köitvalt ja ladusas keeles, et tõepoolest väga raske on raamatut käest panna.  Tavaline krimiromaan on üsna ettearvatava ülesehitusega: leitakse laip, võib-olla teinegi veel. Kusagil on  haige hingega sarimõrvar ja politseijõud hakkavad seda kõike uurima. Tõde selgub uurimise käigus ja lugeja jaoks on see omamoodi äraarvamismäng, et kas on ikka poole romaani pealt võimalik ära arvata, kes kõige selle taga on. Lõpus on tavaliselt veidi märulit ka ja enamasti saab mõni peakangelastest viga või vähemalt satub plindrisse. Pannakse kusagile keldrisse luku taha näiteks.  Jonasson astub mustrist välja. Uurijad ja uurimine on tagaplaanil, keskpunktis on sündmus ise. Ta kirjeldab mingit sündmust, mis viib seletamatute juhtumiteni ja jätab lihtsalt osa rääkimata. Mingeid psühhopaatidest sarimõrvareid ...
Postita kommentaar
Lisateave