Ain Kütt. Kolme kaardi mõistatus

See on hämmastav, kuidas ekraniseering võib lugemiselamust muuta. Mis sellest, et filmi sündmustik pärineb hoopis teisest raamatust. Olustik ja tegelased on samad. Nii oligi seda romaani alustades tunne, et tegemist on igavavõitu, pingevaba, tiksuva looga. Ma ei usu, et see raamat teistest kuidagi erinev oleks, aga ilmselt tekitas telesarja vaatamine teatava eelarvamuse. Nii oligi esialgu raske loosse korralikult süveneda. Focki telesari on tekitanud vastakaid tundeid. Pildiliselt on kõik imeilus, nii nagu lugedes loota oli. Näitlejatöö kohta ei ole mina mingi arvaja. Küllap andsid osatäitjad endast parima. Aga see, kuidas lugu on kokku lõigatud, ei tekita mingeid tundeid. Küllap on tegijad üritanud rõhuda silmadele, näoilmetele ja detailidele, aga kohati jätab see kunstliku ja koguni koomilise mulje. Ehk on viga ka selles, et kipun seda kõrvutama varem nähtud sarjadega. Näiteks "Lipugambiit" on tipp. Just nimelt silmad, näoilmed ja detailid on selles sarjas oskuslikult mä...