Raamatukoi lugemislood

Rootsi kirjandus mulle meeldib. Ei oskagi seda ratsionaalselt seletada, miks. Lihtsalt on nii. Tegevus toimub läänerannikul ühes väikeses suvituskohas. Raamatu kaas räägib kõnekalt kaasa loo sissejuhatusele: ühel hommikul leitakse noore naise surnukeha. Ainus ese, mis tal kõrval on, on punane käekott. Täpselt nii, nagu pildil näha. Siit hakkab hargnema uurimine, mis toob päevavalgele kaks samasugust mõrva, mis jäid lahendamata 24 aastat tagasi. Laipu tuleb paraku veelgi. Lisaks peksmisi, saladuslik enesetapp, väljakaevamine surnuaial ja palju muud. Tundub, nagu tegemist oleks eriti verise looga. Kummaline küll, aga tegelikult see nii ei ole. Kaanel on küll kirjas, et see on rahvusvaheline krimimenuk Rootsist, kui ma ei ole üldse kindel, et seda puhtakujuliseks krimiromaaniks üldse nimetada saab. Lihtsalt nii palju on erinevaid kõrvalharusid, erinevaid inimsuhteid. Pigem on see midagi krimi ja naisteka vahepealset. Naistekat pean ma selles loos pigem positiivseks jooneks. Väga palj...

Niisiis jälle Mankell. Viies naine jäi nii kõvasti hingele, et ajan nüüd tema raamatuid tikutulega taga. See siin on veel vanas heas Mirabilia sarjas ilmunud: pehmes köites, kõvasti määrdunud ja kollakaks tõmbunud lehtedega. Üpris nostalgiline. Lugedes tabasin end mõtlemast, kas suhtuksin sellesse raamatusse kuidagi teistmoodi, kui ta oleks välja antud aastal 2012, ilus, puhas, valgetel lehtedel ja kaasaegse kujundusega. Võimalik, et vist olekski nii, aga sellegipoolest on lugu ka niisuguses vormis äge. Niisiis - Mankelli nimi kaanel on krimkasõpradele kvaliteedigarantiiks. Tegelikult on see vägagi klassikaline kriminaalromaan, kus raamatu alguses tapetakse kaks vanainimest üksikus talus. Siis ilmub Wallander ja hakkab asja uurima. Loomulikult pole alguses ühtegi mõistlikku niidiotsa, aga asjad hakkavad tasapisi justkui hargnema. Ja siis paarkümmend lehekülge enne lõppu on uurimine taas nullpunktis. Selles kohas tekkis mul küll küsimus, mida ma paar viimast päeva siis üldse lugenud...

Olen jätkuvalt krimkade lainel, aga see siin on natuke teistmoodi lugu. Tegevus toimub Stockholmis, kus leitakse ühe teismelise surnukeha. Nii levibki jutt, et tegutsemas on rituaalmõrvar. Samal ajal valgustab autor pidevalt seda, mis tegelikult toimub. Niisiis pole tegemist klassikalise kriminaalromaaniga, kus raamatu alguses on tapetu ning uurija hakkab siis tasapisi mõistatust lahti harutama. Pigem on tegemist põnevusromaaniga, mis otsapidi kuulub ulmevalda. Nimelt tuleb siin sisse vampiiride teema. Jah, selles mõttes meenutab see lugu Videviku sarja. Samamoodi on ka see lugu suunatud pigem noorele lugejale. Küpsem inimene ilmselt seda raamatut ei loeks. Ju ma siis pole veel päris küps, sest minu arvates oli see vahelduseks päris mõnus lugemine. Veidi eksitav on see, et autor oma lühikeses järelsõnas väidab, et kogu lugu on päriselt toimunud ning ta pole seda ise välja mõelnud. See paneb mõtlema, kas tema enda mõistusega on ikka kõik korras. Pikema kaalumise järel ehk hakkan ise...

"Minu arvates on Henning Mankell parim kaasaegne krimikirjanik," ütleb Michael Ondaatje, "Inglise patsiendi" autor. Võib-olla tal on õigus. Minuga juhtus igatahes nii, et lugesin selle raamatu ühe päevaga läbi. Kuna tegemist ei ole teps mitte õhukese raamatuga, siis andis ikka võtta küll. Need, kes talvel telekast Wallanderi lugusid vaatasid, teavad, millega on tegu. Mina ei vaadanud, sest reklaam ei tundunud kuigi kutsuv ja aeg polnud ka sobiv. Mingi osa minust kahetseb nüüd seda, aga võib-olla ongi raamatuid parem lugeda, kui filme pole näinud. Igal juhul on see väga mõnus lugemine. Ootamatult värske pärast konservatiivse Inglismaa õhustikku. Tegevus toimub 1994. aastal ühes Lõuna-Rootsi väikelinnas, kuid süžee ajab oma juured otsapidi Aafrikasse välja. Mingis mõttes meenutab selle raamatu stiil Stieg Larssoni oma. Aga eks rootslastel ole ju päris pikk põnevusromaanide traditsioon, meenutagem kasvõi lapsepõlves kapsaks loetud "Meisterdetektiiv Blomkvisti...

No nii, no nii. Jäin ühte kirjanikku kinni. Eelmine raamat oli nii köitev, et võtsin teise veel. Peategelane on sama, tegevuskoht samuti. Olukirjeldused maalivad kena pildi Põhja-Inglismaast. Loomulikult on jälle laip, isegi mitu. Ja kahtlased lood minevikust, mis tuleb peategelasel välja kaevata. Vastupidiselt eelmisele loole, on sellel juures teatav poliitiline maik. Sellest ei maksa ehmuda, ei midagi tõsist. Igatahes ei ole juttu erakondade rahastamisest või millestki sellisest. Pigem eelarvamustest, mis võivad tekkida teatud poiitiliste vaadetega inimestega kokku puutudes. Aga nüüd näib, et jätan Robinsoni maha. Selleks korraks aitab. Aga mine tea - äkki loen mõne aja pärast veel tema raamatuid. Nägudeni siis, inspektor Banks!

See on niisugune raamat, mis tuleb korraga alla neelata. Ega ta pikalt meelde jää, aga krimkade võlu ongi pigem lugemise hetkes. Üleüldse, eelistan inglise krimkasid ameerika omadele, sest nende tegevus põhineb inimeste vestlustel, miimikal, reaktsioonidel. Ja nii on uurija meetodiks rääkida oletatavate asjaosalistega, selekteerida välja oluline informatsioon ning kild killu haaval mosaiik kokku laduda. Ameerika krimkad seevastu põhinevad rohkem tänapäeva teaduse tippsaavutustel, jälgede kogumisel ja analüüsidel. Eks filmid ole ka umbes sama skeemi järgi tehtud. Ilmselt on seda tüüpi raamat suurele osale lugejatest igavavõitu, sest vägivalda, tapmist ja tagaajamist on vähe, peaaegu üldse mitte. Ainult üks laip raamatu alguses ja sellest kõik hargnema hakkabki. Ning seejärel lõputud vestlused, vestlused, vestlused... kui neid viitsid jälgida, on huvitav küll. Mulle meeldib selle raamatu kaanekujundus. See meenutab minu kuue aasta tagust hipi-stiilis Šotimaa-reisi. See tähendab, et lend...

Otsisin naistekaid. Sain üdini naisteka. Isegi liiga. Seda lugedes on alguses tunne, nagu tegemist oleks lasteraamatuga. Keeleliselt on ta nii lihtne, et sobiks lugeda kolmandas klassis. Ja ega sisugi oluliselt keerulisem ole. Ainsad, mis lasteraamatuga kokku ei sobi, on detailsed kirjeldused sellest, mida vanainimesed mõnikord teevad. Ja neid on siin ohtralt. Jutt käib kolmest sõbrannast, kes mõtlevad ennast hädapätakateks ja siis üritavad eelkõige oma mõtteviisi muuta ning sellele vastavalt ka tegutseda. Mingil määral meenutab see lugu Hollywoodis ohtralt vändatud lihtsakoelisi romantilisi komöödiaid, kus luuakse pilt sellest, et naise (ja vahel ka mehe) ainus eesmärk on abieluranda purjetada. Ja muidugi jääb mulje, justkui see olekski lõplik, rikkumatu õnn, mis kestab surmani ja võib-olla veel rohkemgi. Mitte keegi mitte kunagi ei vihja niisugustes raamatutes (filmides), et abielludes see õige vaev suhte loomisel ja säilitamisel alles algab. Probleem on siin selles, et leidub küllag...