Raamatukoi lugemislood

Ükskord käisin Türgis. Lendasin Tallinnast välja Pronksiööle järgneval hommikul. Ma ei käinud puhkamas, vaid asja pärast. Ja see asi toimus Kagu-Türgis. Maandusin Diyarbakiris. Lennujaamas ootasin oma pagasit ja vaatlesin kummalisi perekondi, kus olid mees, kaks kuni kolm naist ja kari lapsi. Naiste pilk oli alati langetatud. Tänavatel olid ainult mehed. Need üksikud naised, keda näha võis, olid kurgust kandadeni kaetud. Silmad enamasti ka. See oli piirkond, kus elasid peamiselt kurdid. Midagi hullu ega vägivaldset ei olnud kõrvaltvaatajal mõne päeva jooksul võimalik märgata. Kuni viimase päevani, kui kogu meie grupp suleti hotelli fuajeesse, sest maja ees oli väidetavalt pomm. Kõik tundus nii ebareaalne, et ei osanud isegi karta. Ja kõik lõppes õnnelikult. Jari Tervo "Layla" andis põhjust toonased kogemused mälust välja otsida. Romaan räägib ilusast kurdi tüdrukust, kes on süüdi juba ainuüksi sellepärast, et ta on tüdrukuna sündinud. Ja klanni reeglid ei anna talle mitt...

Nüüd pean küll tagasi võtma sõnad, mille mõni aeg tagasi kirja panin. Nimelt väitsin triloogia esimese raamatu juures, et kõiksugused sarjad ja järjejutud on kirja pandud peamiselt kommertskaalutlustel ning pärast esimest raamatut enam midagi mõistlikku ei tule. "Südamelõõm" neelas mu alla. Õnneks oli eile elekter peaaegu terve päeva kusagile kadunud ja minu arvutipõhine bürokraaditöö võimatu. Lugesin siis taskulambi valgel teki all raamatut. Umbes nii, nagu seda teismelisena tehtud sai, ainult et selle vahega, et nüüd sai lugeda täiesti avalikult ja süütundeta. Lugesin täpselt nii kaua, kuni raamat läbi sai ja siis tuli elekter ka tagasi. Niisiis - elektrikatkestus on väga hea asi ja vinguda pole siin midagi. Kodune kahekõne: - Raamatulugemine on nagu reis soojale maale külmal ajal. - Mis mõttes? Ei saa aru. - Lugedes käid korraks ära kusagil mujal. See kisub sind oma keskkonnast välja ja avab midagi niisugust, mida igapäevaselt sinu ümber ei ole. Pärast on hea ...

Fowles´i "Daniel Martin" on ilmunud 20. sajandi klassika sarjas. Juba see ütleb päris palju. Niisiis ei ole tegemist ühe hooaja hitiga. See, mis on kirja pandud, jääb, ning puudutab lugejaid sõltumata ajast. Kohaga on nüüd küll natuke keerulisem, sest autor käsitleb muuhulgas inglaseks-olemise saladust. Nii võikski arvata, et inglise taustaga inimestega on sellel lool isiklikum suhe. See ei tähenda, et eestlane seda raamatut lugema ei peaks. Selles on väga palju erinevaid kihte ja rohkesti mõtteainet igaühele, kes üritab maailma asjadest iseenese jaoks mingit pilti luua. Peategelane Daniel Martin on inglise päritolu filmilooja, kes tegutseb Ameerikas. Tema lugu on kirja pandud niivõrd usutavalt, et korraks tekkis kahtlus, kas tegemist ei ole reaalselt elanud isikuga. Ei ole, kuid siit ja sealt on lugeda arvamusi, et tegemist on tugevalt autobiograafiliste sugemetega romaaniga. Tavapärane on see, et lugu keskendub peamiselt suhetele. Need on sassi läinud juba varases noor...