Raamatukoi lugemislood

  Kuuekümnendate Viljandi - kasiinopealinn. Ameerikast tulnud Paul Johnson, eranuhk, keda keegi ei armasta. Sekretär Eva - täiesti arusaamatu neiu, kelle päritolu jääb hämaraks ja kes ilmselt ei ole allilmale võõras. Aga sellegipoolest ootamatult südikas tegelane. Priske krimka, selline natuke maavillane. Nagu Kättemaksukontor.

  Lehitsesin oma blogi ja imestasin, miks ma ei ole selle artiklitekogu kohta midagi kirjutanud. Ja siis mõistsin - selle kohta ei saagi kirjutada, sest siin on lihtsalt nii palju peidus. Seda peab ise lugema. 

  Maailm on täis ahvatlusi, kohustusi, infomüra. Näib, et mida aeg edasi, seda hullemaks olukord läheb. Kogu aeg on kiire, midagi on tegemata, keegi tahab midagi saada... Muudkui jooksed, jooksed, jooksed ja ikka on midagi puudu. See ajab hulluks. McKeown on kirjutanud raamatu sellest, kuidas ennast hulluksmineku eest päästa.  Eneseabiraamatuid ilmub lademetes. Tihti ei eristu nad üksteisest mitte millegi poolest. Ikka kordub üks ja seesama: mõtle positiivselt, visualiseeri, kasuta afirmatsioone, programmeeri oma mõtlemine ümber, unista suurelt. Neid võib lugeda lõputult, aga kui mitte midagi loetust ei rakenda, siis kasu pole neist midagi, loe palju tahad. Mitte et nad halvad oleksid, aga sellise külluse juures tuleb hakata valikuid tegema: millised neist on päriselt minu omad, sellised, mille mõtteid suudan ma omaks võtta.  Ja siis veel reaalsus, mis halastamatult peale pressib. Sa võid küll otsustada, et oled positiivne ja saad kõigega hakkama, aga siis keerab keegi su...

  Jaapani kirjanike romaanid on alati omapärased. Need on kuidagi staatilised, rahulikud, justkui täiesti teistsuguse maailmatunnetusega. Võib-olla sõltub see ka tõlkest, aga pigem kipun arvama, et hea tõlge just selle imeliku meeleolu edasi annabki. Ja nende raamatute lugemine on ka justkui täiesti omamoodi tegevus, see ei ole tavaline lugemine.  See on ilus lugu omapärasest sõprusest. Sentaro on vabanenud vanglast ja töötab ühes kondiitriäris, et ära maksta oma võlad. Selles pakutakse meie mõistes pannkooke oamoosiga. Korraga ilmub tema juurde vana, moondunud kätega naine, kes pakub oma abi oamoosi keetmisel. Loomulikult arvab Sentaro, et sellises vanuses ja selliste kätega ei ole võimalik midagi asjalikku teha. Naine ei ole huvitatud rahast, ta tahab lihtsalt appi tulla. Nii siis lähebki, et oamoos saab selles kohas täiesti uue kvaliteedi ja äri hakkab kasvama. Aga probleemiks on naise käed, need hirmutavad kliendid eemale... Siis tuleb päevavalgele naise saladus ja see on ...

 Loomingu Raamatukogu 2015/8-9 Selleks, et lugeda, on vaja minna paradiisi. Kirjaniku paradiis on Vilsandi. Õnnepalu läheb sinna 2014. aasta oktoobris neljaks nädalaks. Aga ta mitte ainult ei loe, ta kirjutab ka. Kirjutab "Lõpetuse ingli". Mõtted kunsti üle viivad laiemale arutelule elust ja surmast. Kirjeldused igapäevastest argitoimetustest annavad kõigele teistsuguse, sügavama tähenduse. Seda lugedes on korraga tunne, justkui oleksid kiirrongilt maha astunud ja hakkad asju päriselt märkama.  Ja selle kõige taustal on teatrietendus: loodus, mis liigub oma rada. Õhtusest täiskuust saab omaette etendus. Kaks põtra saavad inimese loomsõpradeks. Ja lahkuvad linnud etendavad lendavat ooperit.  Selleks, et lugeda, on vaja minna paradiisi. Minu paradiis sellel nädalavahetusel on minu kodu. Üksi, ilma eriliste kohustusteta, seltsiks mõnus raamat. Mulle meeldivad hilissügisesed vihmased pimedad päevad, kui aknast välja vaadates ei saa õieti aru, sajab seal vihma või lund. Teed p...

  Rebecca Martinsson kaks aastat hiljem. Ikka seesama Kiruna kant ja kirikurahva kuriteod. Lõpuks läheb päris märuliks, palju verd, palju valu... See kõik on üsna sarnane eelmisele raamatule. Aga lisaks sellele on sisse toodud vaimupuudega poiss Mõmmi, kes poeb igaühe südamesse.  Vahepalad kollajalast emahundist on selle romaani nauditavaim osa.